Minu meeldejäävaim kohtumine huntidega leidis aset täitsa kaua aega tagasi 2004. aasta novembris tollase talve esimese lume tulekul. Siis levisid lugu ja pildid üle interneti, mis viisid minu esimese artiklini 2005. aasta esimeses Eesti Jahimehe ajakirjanumbris. Praegu tagasi vaadates tundub see igivana juhtumisena, kuid siis kogetud tunded on täpselt meeles, justkui tulnuks ma just nüüd metsast ja istunuks laua taha kirjutama.
Hundiloo proloog toimus üks päev varem, mil ma tädipoegadega jälitasin neljapealist hundikarja mitmeid kilomeetreid. Loomulikult ei andnud see mulle rahu ja läksin järgmisel päeval värskelt sadanud lumega uuesti samasse kohta tagasi. Seekord üksi. Ei ühtegi jälge – ainult puhas lumevaip. Tegin ümbruskonnale tiiru peale ning olin juba lootust kaotamas, kui tagasiteel nägin oma autojälgedel kahe hundi värskeid käpakaid. Selleks ajaks oli päikesetõusust möödunud vaevalt 40 minutit. Hakkasin kohe uurima, kuhu nad siis kadusid, mispeale esimene minust vaevalt kolmekümne meetri kauguselt üle tee hüppas.
Haarasin kõrvalistmelt kaamera ja lükkasin ukse lahti, sest jälgede järgi olin veendunud, et tegemist on kahe hundiga. Ootan ja ootan – ei midagi. Sõitsin siis üle tee hüpanud hundi jälgedele, et neid täpsemalt uurida, sest võis ju olla, et ma märkasin hüppamas alles teist hunti, mitte esimest. Seisma jäädes nägin hakkasin autost välja astuma, kuid pilk libises korraks salongi tahavaatepeeglisse ja oh sa Juudas! Vahetult auto taga keset teed seisiski teine hunt.
Lükkasin ukse lahti, astusin sammu välja ja pildistamine hakkaski pihta. Lumega pildistades tuleb rõhku pöörata säritusele, sest valge petab tavaliselt särimõõdiku ära ning pildid tulevad hallid. Kui olin ähmiga paar kaadrit ära teinud ja suutsin kainemalt mõelda, keerasingi särikompensatsiooni +2 astme peale ja pildistasin edasi. Hunt uuris mind tükk aega, mis tähendas, et katik muudkui klõpsus.
Uskuge või mitte, kuid mul oli toona kasutusel 256MB mälukaart, mis võimaldas salvestada pilte täpselt ühe filmirulli jagu – 36 kaadrit. Kuna hundu polnud vist kindel, kuhu ta kaaslane kadus, taandus ta tagasi metsaserva, mis aga võimaldas mul talle eriti lähedale saada, sest ta jäi teeservale noore kuuse taha piiluma. Ta nuuskis seal veel tükk aega, ikka teele välja tulles, mina muudkui pildistasin, kuni ta lõpuks õige lõhna ninna sai ja oma seltsilise järele läks.
Meie lähim tõttvaatamine leidis aset 10 meetri kauguselt. Ilmselt oli selline juhuslik kokkusattumine, mis kestis mõned minutid, üks neist olukordadest, mida juhtub vaid kord elus. Iga kord samasse kohta sõites mõtlen ma huntidele. Tihti näen nende jälgigi ja astun neid mõned kilomeetrid lootusega hinges, et äkki näitavad jäljeomanikud end mulle veel, kuid siiani mitte.
Pildi esitlus ja tehnilised andmed:
Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega formaat.
Kadreeringut eriti valitud ei ole, vaid on ähmiga keskmist teravustamispunkti kasutades kiiresti tulistatud. Portreepildi puhul see töötas, sest hunt oli piisavalt lähedal ja kompositsioon läks iseenesest paika. Lumesajus hundi pildi puhul sättisin ma teravustamispunkti kolmandiku peale. Minu tollasel kaameral oligi vaid kolm teravustamispunkti.
Võttenurgal mul valikuvõimalust ei olnud, sest ma pildistasin autoaknast.
Ava – Täisava, kuna sajune novembrikuu ei pakkunud rohkem valgust.
Tehnika – Canon EOS D60 + Sigma 120-300mm F2,8 EX teleobjektiiv. F2,8, 1/320, ISO 400.
Valgus – Tihe lumesadu.
Salvestus – RAW formaadis, Photoshop CS4-ga.