Nikon põrutab täna lagedale oma 2010 aasta Coolpix-kollektsiooni. Kokku on selles seitse erinevat digikompakti. kaks odavamat seebikarpi L22 ja L21, kaks stiilset, õhukest ja high-tech aparaati L3000 ja L4000 ning kolm supersuumi.

Ülemisel pildil troonivad suumiässad on täiesti erinevatest suguharudest. Vasakult:  L8000 on kompaktne supersuum, L110 on peegelkaamera-laadse väljanägemisega supersuum, aga nuditud võimalustega ja seetõttu tavalistest odavam. Tänane kõige kõvem tegija on aga ülal pildil esimesel kohal olev P100 – 23 x suumi ja HD-videoklipi salvestusoskusega (Nikoni) supersuumide lipulaev.

Nikon Coolpix P100

Nikonile on P100 mitmes mõttes eriline kaamera. Esiteks on see esimene Nikoni digikompakt, millel on CCD-sensori asemel CMOS sensor. Vähemasti teoreetiliselt peaks see olema CCD-sensorist valgustundlikum ning energiasäästlikum. Teiseks on P100 esimene Nikoni digikompakt, millega saab filmida  1080p (Full HD) videoklippe.

• Sensor: 10.3 MP, taustvalgustusega CMOS
• Objektiiv: 26X suumiga; 26 – 678 mm (35 mm ekvivalent); F2.8-5.0
• Värinastabilisaator: mehaaniline (sensori liigutamise teel)
• Ekraan: 3.0″, välja keeratav ja pööratav LCD; 460 000 px; elektrooniline pildiotsija
• Täielikud manuaalsed juhtimisvõimalused
• Sarivõte: 10 kaadrit sekundis max lahutusvõimega; madalamate pildi suuruste puhul on sarivõte veelgi kiirem
• “Smart Portrait System” kombineerib näotuvastuse, punaste silmade eemaldamise, naha pehmandamise, naeratusetuvastuse ja silmade pilgutamise hoiatuse
• HDR režiim võimaldab mitmest erineva säritusega pildistatud fotost panna kaamera sees kokku ühe suure dünaamilise ulatusega foto. “Night Landscape” režiim toimib samuti mitme foto kokkupanemise teel, kuid siin ei ole eesmärgiks dünaamilise ulatuse tõstmine vaid digimüra vähendamine. Ehk siis saab pildistada pimedas kõrge ISO-ga ning lõpptulemiuseks on tavalisest väiksema digimüratasemega foto.
• Filmiklipi salvestamine: 1920 x 1080 px (Full HD) video, kiirusega 30kaadrit sekundis, stereoheliga. Salvestamise ajal saab kasutada optilist suumi. Mehaaniline värinastabilisaator filmimise ajal ei tööta.
• 43 MB sisemälu + SD/SDHC mälukaardi pesa
• HDMI väljund
• EN-EL5 liitiumaku; 250 pauku ühe laadimiskorraga
• Saadavus: Märtsi lõpus
• Hind Photopointis: 6490.-

 

Nikon Coolpix L110

L110 ei kuulu Nikoni supersuumide klanni. See on hoopiski L-seeria (“L” nagu “life”) digikompakt. See on mõeldud neile kes tahavad ka kaugele suumida, aga ei taha selle eest nii palju kroonisid välja käia.  See kaamera maksab peaaegu poole vähem kui ülal tutvustatud P100. Loomulikult tekib küsimus, et mille poolest ta siis sellest vingemast mudelist erineb. Allpool on välja toodud olulisemad erinevused

• Sensor: 12,1 MP, CCD
• Objektiiv: 15X suumiga; 28 – 420 mm (35 mm ekvivalent); F3.5-5.4
• Ekraan: fikseeritud, muidu samasugune nagu P100 kaameral
• Sarivõte: ei teagi praegu
• Elektroonilist pildiotsijat ei ole
• Filmiklipi salvestamine: 1270 x 720 px (HD) video,
• 43 MB sisemälu + SD/SDHC mälukaardi pesa
• Vooluallikas: 4 AA patareid/akut; 500 pauku NiMh akudega, 840 säritust liitiumakudega
• Punases ja mustas värvitoonis
• Saadavus: veebruari lõpus
• Hind Photopointis: 3990.-

 

Nikon Coolpix S3000

S3000 on Nikoni kõige soodsam S-klassi kaamera. Sellel on kõige rohkem värvivalikuid – koguni seitse erinevat. Kerelt on see aparaat ülimalt õhuke – 19 mm. Hoolimata oma kompaktsusest on sellel – nagu kõigil S-klassi kaameratel – mehaaniline värinastabilisaator.

• Sensor: 12,0 MP, CCD
• Objektiiv: 4x suumiga; 27 – 108 mm (35 mm ekvivalent); F3.2-5.9
• Ekraan: 2.7″ LCD, 230 000 px
• Scene Auto Selector
• “Smart Portrait System” kombineerib näotuvastuse, punaste silmade eemaldamise, naha pehmandamise, naeratusetuvastuse ja silmade pilgutamise hoiatuse
• Filmiklipi salvestamine: VGA lahutusvõimega
• 47 MB sisemälu + SD/SDHC mälukaardi pesa
• Vooluallikas: EN-EL10 liitiumaku; 220 pauku ühe laadimiskorraga. Saab laadida USB-kaabli abil arvutiga ühendades
• Värvitoonid: punane, must, hõbedane, magneta, roheline, sinine, oranž
• Saadavus: märtsi lõpus
• Hind Photopointis: 2090.-

 

Nikon Coolpix S4000

Erinevused võrreldes S3000 kaameraga:

• Ekraan: 3.0″ puutetundlik LCD, 460 000 px
• Saab pildistada ekraanipuudutuse abil
• Filmiklipi salvestamine: 1280 x 720 px kiirusega 30 kaadrit sekundis
• 45 MB sisemälu
• Vooluallikas: EN-EL10 liitiumaku; 190 pauku ühe laadimiskorraga.
• Värvitoonid: punane, must, roosa, pronks
• Saadavus: märtsi lõpus
• Hind Photopointis: 2490.-

 

Nikon Coolpix S8000

Erinevused võrreldes S3000 kaameraga:

• Sensor: 14,2 MP, CCD
• Objektiiv: 10x suumiga; 30 – 300 mm (35 mm ekvivalent); F3.5-5.6
• Ekraan: 3.0″ LCD, 921 000 px
• Teravustamine: 50 cm – lõpmatus, Macrorežiimil lähim teravustamiskaugus 1 cm
• Filmiklipi salvestamine: 1280 x 720 px (HD)
• 32 MB sisemälu
• HDMI väljund
• Vooluallikas: EN-EL12 liitiumaku; 210 pauku ühe laadimiskorraga
• Värvitoonid: must, hõbedane, pruun
• Saadavus: märtsi lõpus
• Hind Photopointis: 4690.-

 

Nikon Coolpix L22 ja L21

Tegemist on Nikoni kõige soodsamate digikompaktidega. Need kasutavad vooluallikana AA mõõdus patareisid/akusid ning on ilma jäetud mehaanilisest värinastabilisaatorist. Objektiivid on identse suumikordajaga kuid L22 mudeli algab fookuskaugusvahemik madalamalt – ehk siis sellega saab pildistada rohkem lainurgaga. Ekraanid on küll erineva suurusega kuid sama lahutusvõimega. Filmi nendega teha ei saa.

Coolpix L21 andmed

• Sensor: 8,0 MP, CCD
• Objektiiv: 3,6 x suumiga;  41–145 mm (35 mm ekvivalent)
• Ekraan: 2.5″ LCD, 230 000 px
• Naeratusetaimer, näotuvastus, punaste silmade vähendamine, parima kaadri valimise funktsioon
• 19 MB sisemälu + SD/SDHC mälukaardi pesa
• Vooluallikas: 2 AA suuruses akut/patareid
• Värvitoonid: pruun, hõbedane, roosa
• Saadavus: veebruari lõpus
• Hind Photopointis: 1290.-

 

Coolpix L22 erinevused ülalkirjeldatust

• Sensor: 12,0 MP, CCD
• Objektiiv:  37–134 mm (35 mm ekvivalent)
• Ekraan: 3.0″ LCD, 230 000 px
• Värvitoonid: pruun, hõbedane, punane
• Saadavus: veebruari lõpus
• Hind Photopointis: 1790.-

 

Canon on välja lasknud tarkvarauuenduse oma uusimale profikaamerale EOS-1D Mark IV. Versioon 1.0.6 parandab autofookuse toimimist juhul, kui teravustatakse aeglaselt kaugenevale või lähenevale objektile.

Canon EOS-1D Mark IV tarkvarauuendust 1.0.6 saab alla laadida Canoni veebilehelt

Canon teatab uhkusega,et on valmistanud oma 50-miljoninda EF-seeria objektiivi. Võib vaid (hoolikalt koordineeritud) õnne tänada, et selleks juubeliobjektiiviks juhtus olema uus ja esinduslik EF 100mm f/2.8L Macro IS USM, mitte mõni 70-300mm suumijurakas.

EF-bajoneti ajalugu ulatub aastasse 1987. Siis nägi ilmavalgust esimene EOS-tüüpi kaamera ning sellega koos ka esimene EF objektiiv. 1995 aastal sai Canonil täis 10 miljonit EF objektiivi, 2001 aastal oli see arv kahekordistunud. Edasistel aastatel – loomuklikult tänu digitaalsete peegelkaamerate hüppelise levikuga – kasvas EF objektiivide tootmine mitmekordselt. 2006. aastal vallutati 30 miljoni verstapost ning juba 2008 aastal sai täis 40 miljonit EF objektiivi. Nüüd siis 50.

Rahvusvahelisel fotokonkursil esimesele kohale tulla on väga kõva saavutus. Seda aga, et üks mees kõik kolm esimest kohta kinni paneb, ei juhtu just väga tihti.

Nüüd juhtus. Eesti profifotograaf Kaupo Kikkas sai ühe maailma suurema fotograafe ühendava organisatsiooni WPPI (Wedding and Portrait Photographers International) poolt korraldatud 2009 aasta fotovõistlusel grupifoto kategoorias nii esimese, teise kui ka kolmanda koha.

Esimesele kohale tuli Kaupo foto Estonian Air`i pilootidest, teise koha pälvis foto Eesti Filharmoonia Kammerkoorist KUMU treppidel ja kolmanda foto RAMi meeskoorist mere kaldal.

Oma blogis kirjutab Kaupo, et WPPI fotovõistlusel osaleb ligi 7000-8000 fotot, mistõttu oli kolmikvõidu üle päris uhke tunne. Tavaliselt ta fotovõistlustelt osa ei võtvat, kui aga kolleeg Annika Metsla Kaupole eeelmiseks sünnipäevaks WPPI-s aastase liikmestaatuse kinkis, oli vaja seda ju ka kuidagi ära kasutada. Teatavasti saavad WPPI fotovõistlusel osaleda ainult need fotograafid, kes selle organisatsiooni liikmed on.

Kolmikvõidu tunnustuseks saadeti Kaupole diplom ja auhinnarosetid. Rahalist auhinda selle organisatsiooni võistlustel ei ole. Küll aga kutsutakse võitjaid Ameerikasse hästi tasustatud loenguid ja töötubasid pidama.

Kolme võidutööd saab näha allpool. Kõiki WPPI fotovõistlusel hinnatud töid saab uurida siin.
Kaupo Kikkase veebileht

 

Photopointi digilaboris saab endale igasuguseid vingeid meeneid meisterdada. Kruuse, kaarte, kalendreid, võtmehoidjaid, puslesid, kristalle ja lugematul hulgal muid asju. Täna aga lisandus fotomeenete hulka täiesti uus kategooria: T-särgid.

Nagu igale Photopointi digilabori fotomeenele, nii saab ka T-särkidele lisada omaenda foto. Olgu sellel siis kujutatud sind ennast, sinu tuttavaid, sõpru, mõnda kaunist vaadet või meeldejäävat sündmust. Särkide tellimiseks ei pea ekslema kaubansuskeskuste rägastikes – Photopointi digilabor võimaldab sul luua oma T-särgi mugavalt enda kodus. Lisaks mugavusele saad särgile lisatava foto ise õigesse mõõtu lõigata ja keerata.

Photopointi digilaboris on hetkel saadaval nii naiste, meeste kui ka laste särgid. Kõik särgid on valget värvi ning valmistatud 100% puuuvillast. Meeste ja laste särgid on traditsioonilise T-särgi lõikega, naiste särgid on aga nn slim-fit tüüpi (keskelt veidi kitsamad). Nii meeste, laste kui ka naiste särgid on saadaval erinevates suurustes nii et endale sobiva peaksid leidma kõik. Täpsed mõõtmed on ära toodud iga särgitüübi juures, lehe all.

Uuri lähemalt Photopointi digilaborist

Pentax toob täna lagedale kolm uut digitaalset kompaktkaamerat: Optio i10, H90 ja E90. i10 ning H90 on esimesed mudelid uutes i- ja H-seeriates. Seestpoolt on need kaks kaamerat üpris sarnased, omades 12.1 MP sensorit, HD videosalvestusvõimalust ning jagades sama objektiivi. Väliselt on mõlema kaamera puhul pandud palju rõhku disainile – H90 on uudse ja minimalistliku disainiga kaamera, i10 aga kujutab endast digikompakti stiilses retrofilmikaamera-laadses keres.  E90 kuulub Pentaxi soodsamate digikaamerate kilda.

Uudne, moodne ja retrohõnguline Optio i10

Sellise välimusega digikompakti annab otsida. Pentax on võtnud viimastel aastatel nõuks minna tagasi oma juurte juurde. Viimaste peegelkaamerate nimekuju on sarnane esimeste K-bajoneti kerede omaga. K-x nimeline kaamera oli firmal tootevalikus 35 aastat tagasi ja on ka nüüd. Kui uute peegelkaamerate puhul avaldub juurte juurde naasmine kaamera nimetuses, siis täna esitletava digikompaktkaamera i10 juures tuletab Pentax oma auväärset ajalugu meelde kaamera välimusega. Selle on ta suuresti laenanud 1979 aastal valmis meisterdatud filmikaameralt Auto 110.

Kaamera sees ei ole aga filmirullipesa, vaid puha viimase malli digitehnika. 12.1 MP CCD sensor, mis suudab filmida 720p HD-videoid. 5x optilise suumiga, 28-140 mm objektiiv (35 mm ekvivalendina) ja 2,7″ 230 000 piksliga LCD-monitor. Tähelepanuväärse lisandusena on kaameral olemas sensori liigutamise teel toimiv mehaaniline värinastabilisaator. HDMI-porti HD-videote kuvamiseks otse kaamerast teleriekraanile aparaadil ei ole. Omapärase omadusena on i90 kaameral täiustatud näotuvastusfunktsioon, mis lisaks inimeste nägudele tunneb ära ka kasside vurrud  ja koerte koonud. Optio i10 hinnaks Photopointis saab olema 1999.-

Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet

 

Minimalistliku ja selge disainiga Optio H90

Optio H90 puhul on sarnaselt i90 kaamerale pandud rõhku disainile. Mindud on siiski täiesti teises suunas – kui i90 oli oma peegelkaamera-laadse stiili tõttu keskmisest suuremate mõõtmetega (101 × 65 × 28 mm), siis H90 on päris kompaktne (95 ×57× 26 mm).  Stiililt on see aparaat modernne, minimalistlik ning Pentaxi sõnul ka  lihtne ja mugav kasutada.

Tehnilised andmed on H90 kaameral päris sarnased i90 aparaadiga. Sensor, objektiiv, LCD-ekraan, filmirežiim, 25 pildiprogrammi,  Mehaaniline värinastabilisaator aga sellel kaameral puudub. Samuti on i90 kaamera puhul võimalik kasutada distantspäästikut, H90 aparaadil see võimalus puudub.

Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet

 

Soodne ja veidi vähem moodne Optio E90

Pentaxi polmas tänane üllitis on soodsate kaamerate kilda kuuluv Optio E90. See omab 10,1 MP sensorit, 3x suumobjektiivi, 2.7″ (230 000 px) LCD-ekraan, 640 × 480 px suurusega video salvestamine, näotubvvastus, digitaalfiltrid ja “Digitaalne panoraam” režiim.

E90 kasutab vooluallikana spetsiaalaku asemel kahte AA akut/patareid, aparaadi korpus on kaetud libisemisevastase kummikattega.

Loe ametlikku eestikeelset pressiteadet

 

Point TV esimene juubelivideo võtab vaatluse alla enamkasutatavad filtrid. Käsitletud on kaitsefilter, neutraalhallfilter, UV-filter ja polarisatsioonifilter. Ardo-Jako räägib millal ja kuidas neid kasutada ning näitab kuidas neid kinnitada. Head vaatamist.
[See post to watch Flash video]

Mõned nädalad tagasi rääkis Ardo-Jako Point TV`s telekonverteritest. Need võimaldasid fookuskauguse suurendamise abil pildistada kaugemalasuvaid objekte.

Aga mis saab siis, kui ma ei taha pildistada mitte kaugel asuvaid objekte, vaid väga lähedal olevaid pisikesi detaile? Ka selle jaoks on Ardol rohtu – vaherõngastega saad oma täitsa tavalise objektiivi muuta makroobjektiiviks ja makroobjektiivi veelgi vingemaks lähivõtterelvaks. Head vaatamist!

Kenko vaherõngad Photopointis

Inimesed on leidlikud ja ilusad ja head. Eriti leidlikud on igasugused pildiväänajad uute nippide väljatöötamisel. Üks, mis ilmselt ei olegi niiii uus inimkonnale, kuid mingil hetkel oli üsna uus minule ja loodetavasti käesoleval hetkel ka sinule, armas lugeja, on panoraamplaneetide tegemine.

Tegu on üsna lihtsa tehnikaga, ei mingit raketiteadust – algne idee on üles korjatud siit ning seda siis veidi enda jaoks edasi arendatud. Tulemus võib olla küllaltki huvitav ning võib anda ka muidu veidi untsus (või lihtsalt igavale) panoraamvõttele uue elu. Panoplaneedilt nimelt kõiksugused väikesed vead sageli niipalju silma ei torka, sest nagunii on juba tegu moonutatud reaalsusega. Asi siis see veidi kõver silmapiir või kehvad liitmiskohad enam ära ei ole. Ja tegelikult ei pea tegu olema isegi mitte panoraamvõttega.

Seega asja juurde!

Algmaterjal ja selle ettevalmistamine

Kõigepealt on vaja sobivat pilti – parim on 360 kraadine panoraam, kuid sobib ka osaline panoraam. Kuidas ja millega panoraam kenasti ja kvaliteetselt kokku panna, loe aasta tagasi ilmunud loost. Kui ühtegi sobivat panoraami käepärast pole, mine aga õue ja tee üks. Hetke talvised-lumised olud on panoplaneetide tegemiseks päris ideaalilähedased – ühtlane valgus (sest Päike lumepilvedest ju reeglina läbi ei paista) ja saab ka ühtlased pinnad kaadrisse paigutada sinna kuhu vaja.

Kui välja minekuks liiga külm, ära ei heida meelt, sest põhimõtteliselt sobib panoplaneedi tegemiseks ka üks kaader, kui see sobivaks lõigata. Samas pildi küljesuhe ei tohi olla väiksem kui 2:1, sest muidu lähevad moonutused juba liiga suureks.

Juba pildistades (või siis vähemalt enne panoplaneediks keerama asumist) veendu pildil oleva sobivuses – väga oluline aspekt on see, et pildi küljed kokku sobiksid – ehket kui näiteks horisont on vasakus servas kolmandiku peal, siis peaks see täpselt samas kohas olema ka paremas servas. Kui tegu mõne metsapildiga või linnapildiga vms, katsu pilt lõigata sellise koha pealt, kus järsud tekstuurimuutused on samal kõrgusel. Vastasel korral jääb lõpptulemusele kole jõnks sisse ja sellest lahti saamiseks tuleb tublisti vaeva näha. Sama asi käib pildi tonaalsuse kohta – kui tegu pole ringpanoraamiga, võivad pildi otsad olla küllaltki erineva heledusega. Seega tuleks need enne ühtlustada. Üks oluline asi veel – panoraami alumine osa peab olema võimalikult ühtlase tekstuuriga – rohi, vesi, liiv, lumi vms. Sest sellest saab tulevase planeedi südamik, mida enim kokku pressitakse ja moonutatakse. Et pilt liiga silmariivav ei jääks, siis selleks on seal ühtlane tekstuur parim. Ühtlast ala on hiljem lihtsam para(/e)ndada.

Planeetimine vol.1

Esimese asjana ava valmis panoraam näiteks Photoshop Elements‘is (kindlasti saab sama asja teha ka mõne muu piisavalt arenenud programmiga, UTFM). Järgnev õpetus käib just nimelt Elements‘i kohta, kuid üsna analoogiliselt käib see asi Photoshop CS4‘ jt selle perekonna toodetega. Kui silmapiir/üleminekud ning servade tonaalsus on erinev, pead veel veidi vaeva nägema ning pildi omade jõududega korda saama.

Pilt ette valmistatud, tuleb valmis panoraamil jalad ülespidi keerata. Seda saad teha käskluse Image-> Rotate-> 180 abil.

Tehtud? Tubli! Ongi pilt tagurpidi.

Nüüd tuleb pilt ruudukujuliseks muuta. Selleks vali menüüst Image-> Image Size… (Alt+Ctrl+I).

Enne numbrite muutma asumist korja ära linnuke kastist Constrain Proportions. Seejärel muuda pildi kõrgus (Height) sama suureks kui on pildi laius (With). Jah, just nii-, mitte vastupidi. Saab suurema pildi.

Nüüd pressi nuppu OK, ja…

…saad ruudukujulise kokku pressitud pildi, mis ei näe üldse ilus välja. Aga ära muretse, küll me tast ketta teeme.  Selleks mine menüüsse Filter -> Distort -> Polar Coordinates.

Avaneb uus aknake, kus näed on oma tulevase planeedi südamikku. Vali sealt Rectangular to Polar.

Klõpsa OK ja jää tulemust ootama. Olenevalt arvuti võimsusest võib väga suure panoraami puhul asi kaua aega võtta või hoopistükkis pooleli jääda, sest virtuaalmälu saab otsa. Siis muuda lihtsalt panoraami veidi väiksemaks ja proovi uuesti. Ehk õnnestub.

Olemegi omale saanud kena planeeditooriku. Pane tähele, et keskosa näeb üsna kole välja ning ka nurkades on mingeid imelike jooni ja värke. Seega lõppviimistluseks keera pilt omale sobivat pidi ning lõika soovi korral väiksemaks. Kui oled väga usin, võid parandada kõiksuguseid vigu jne, samuti tegeleda üldise pildikorrektsiooniga (kui seda juba varem panoraami puhul teinud pole).

Planeetimine vol. 2

Arvasid, et ongi kõik, onju? Nojah tegelikult selle suunaga ongi, aga parendamis- ja eksperimenteerimisvõimalusi on veel.

Esmalt asja paremini tegemisest. Nagu valmis planeedilt näha, on seal moonutused väga suured, kõik objektid pildil on liialt välja venitatud või kokku surutud ning valede proportsioonidega. Loodud võltsreaalsuse puhul ei ole see tingimata paha asi, aga soovi korral saab ka veidi paremini. Selleks tuleb kas valida parem pildistamiskoht ning teha pilti nii, et kõik moonutatavad objektid oleksid silmapiiril ning pildi südamikuks jääv ühtlane ala ulatuslikum (tee pildid kindlasti kaamerat portreeformaadis hoides) või siis tuleb minna digitaalse manipulatsiooni teed.

Nii et läheme peaaegu algusesse tagasi ja võtame uuesti ette selle esimese jalad taevapoole keeratud panoraami ning otsime menüüst ülesse käskluse Image-> Resize-> Canvas Size…

Avanenud dialoogiaknakese abil saab muuta pildi aluse suurust, ehket tekitada juurde seda puuduvat nö tühja ala.

Et asi arusaadavam ning tulemus õige oleks, muudame ühikud pixels‘iks ning Anchor‘ selliseks, et uus osa tekitatakse pildi ülemisse serva.

Nüüd tuleb anda laiendusele uus väärtus, ehket  kõrgus (Height). Siin päris ühest retsepti ei saa öelda, sõltub pildi suurusest ja kujust jne, kuid enam-vähem õige suurusjärk jääb maksimaalselt kuni kolmandiku võrra suurendamise juurde. Kui liiga palju kõrgust juurde anda, hakkavad objektid tulevasel planeedil liigse kõrguse asemel liigselt laiaks muutuma ja proportsioonid lähevad jälle paigast ära. Seega eksperimenteeri, kui lõpptulemus imelik, vajuta Undo nuppu ja proovi uuesti. Igatahes antud panoraami juures anname uueks väärtuseks 1500 pikslit ja pressime OK nuppu.

Tehtud.

Nüüd jälle pilt ruuduks nagu eespool õpetatud.

Ja uuesti Polar Coordinates. Kui sa vahepeal programmi kinni pole pannud ning teisi filtreid pole kasutanud, piisab klahvikombinatsiooni Ctrl+F vajutamisest, et seda funktsiooni taasrakendada. Või siis tee nii, nagu ülalpool juba harjutasime.

Tulemuseks  saimegi enam-vähem proportsioonis oleva mäe ja muud asjad ning suurelt keset pilti haigutava augu. Edasine on juba igaühe näpuosavuse ja viitsimise küsimus. Kõik vajalikud töövahendid on Photoshop Elements‘is olemas, et see auk enam-vähem usutavalt ära täita.

Lisavõimalused

Eksperimenteerimisvõimalustest ka veidike. Kui näiteks ruudukujuliseks tehtud pilt taas õiget pidi keerata, siis saab panoraamplaneedi asemel panoraamrõngiku.

Antud näite puhul see variant eriti hästi ei tööta, aga on pilte, mis annavad küllatki huvitava tulemuse.

Veel ühe eksperimenteerimisvõimalusena võib näiteks Polar Coordinates käsklust sama pildi puhul rakendada korduvalt. Ja neid kõiki asju võib veel omavahel kombineerida jne jne jne. Ole loominguline. Või midagi. Tee kasvõi omale uus noolemängu märklaud…

Ahjaa käesoleva näite tulemus suuremalt ka ikka (jajah, ma tean et tee oleks veel nokitsemist tahtnud):

Minu tagasihoidlikul hinnangul on veidi huvitavam küll kui algmaterjaliks olnud igav ja üsna kole panoraam.

Veel näiteid valmis panoplaneetidest (tehtud nii esimese kui teise meetodiga):

 

Olympus on oma veebilehele allalaadimiseks seadnud tarkvarauuenduse oma kompaktsele hübriidkaamerale E-P1. Versioon 1.2 vähendab “MF Assist” vaate kestust käsitsi teravustamise režiimis ning võimaldab “REC View” kasutamise juhul, kui ekraani taustvalgustus välja lülitatud on.

Tarkvarauuenduse saab alla laadida Olympuse Master/Studio tarkvara abil. Lisainfo Olympuse veebilehel.