Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.

Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita.

Enne digitaalse peegelkaamera soetamist pildistasin Zenidiga ja MTO 500 mm f8 vene kahuriga. Vähemalt siis tundus see mulle kahurina. Oli jämedust, pikkust ja kaalugi. Fookuskaugust oli parasjagu, kuid see objektiiv oli üpris pime. Päevasel ajal sai sellega siiski linnu ja loomapilte tehtud, kuni päike pilve taha läks. Siis jäi valgust juba vajaka, vaatamata sellele, et kaameras oli 400 tundlikusega film. Vähene valgus ei taganud mulle elementaarset säri, mida ma sellel ajal käest pildistamiseks vajasin. Statiivi oma sõbrana ma siis veel ei tundnud.

Digipeegelkaamera soetamise ajaks oli minu fotokirg juba omajagu arenenud, nii et mõistsin, kui hädavajalik on statiiv ja milliseid uusi võimalusi selle kasutamine loob.

Tagasi jutu algusesse tulles, jäid mul sõelale objektiivid, millel oli fookuskaugust vähemalt 300 mm. Kuna mu digikaameral oli sensori lõike faktor 1,6 (poolkaader), siis see tõi kujutise sama suurelt pildiotsijasse, nagu oleks kasutusel (1,6 * 300) 480 mm objektiiv. Selle fookuskaugusega olin ma juba harjunud ja see mulle sobis.

Minu esimene

Minu valituks sai Sigma 70-300 mm F4-5,6 APO Macro. Saadaval oli ka tuhat krooni odavam APO tähistuseta versioon, kuid APO kasuks rääkis parem optika. Vähem kromaatilist aberratsiooni (CA), mis väljendus pildil näiteks sinaka halona ümber peenete detailide.

Nii nagu praegu soovitan esmalt fikseeritud fookuskaugusega objektiive zoomile, soovisin seda endale ka tookord, kuid paraku tundus kümmekond tuhat krooni objektiivi eest minu jaoks siis natuke liiga palju. Ka nüüd, kus ise soovitusi jagan, kuulen sageli vastuseks, et selles hinnaklassis objektiiv jääb liiga kalliks, kas midagi odavamat pole.

Siinkohal toon lühidalt välja objektiivide valiku alustades odavamatest ning lõpetades kallimate ja parematega:

1. 70-300mm f4-5.6 (Canonile, Nikonile, Pentaxile)
2. 100-300mm f4 (Canonile, Nikonile)
3. 300mm f4 (Canon, Nikon, Pentax) / 100-400mm f5.6 (Canon)

Ka fotograafias on paraku nii, et odavalt head asja ei saa, kuid vaatamata odavusele on
70-300mm f4-5.6 objektiivi hinna ja kvaliteedi suhe vägagi paigas.

Kahjuks olen viimasel ajal juhtunud lugema erinevat kriitikat selle objektiivi suunas. Näiteks, et selle objektiivi joonis ei luba suuremat väljatrükki kui A5. Lahtise ava (f5.6) joonis ei kannata pikemas otsas tõesti mingit kriitikat, kuid alates sellest, kui hakkasin 300mm otsas kasutama ava f8, ei ole minul teravusega küll mingeid probleeme olnud. Selle raha eest oli teravust küll ja küll. Objektiiv ise muutus muidugi suhteliselt pimedaks (f8), kuid nagu eespool öeldud, siis ega odavalt kõike head ei saa. Kusagilt tuleb leida kompromiss.

Rääkides joonise teravusest, kui objekt on ikka fookuses, ega pole ära värisenud/liikunud,
kannatab selle objektiiviga tehtud pilt ka A3 ja A2 väljatrükki. Vähemalt minu 8mpix kere lubas seda ja teravus jäi tipp-topp. Kes soovib ise A3 väljatrüki teravuses veenduda võib heita pilgu raamatusse „Meie inimesed“ (Pilgrim, 2008), lk 104-105, 144-145, 150-151, 226-227.

See on hea objektiiv alustajale, kes soovib pildistada nö kõike. Suumi ulatus on lai ja selle objektiiviga saab suhu ka makropiltide maitse, 1:2 suurenduse näol. Pealegi, kui see objektiiv on end ammendanud ja on soov midagi asisemat soetada, on „koolirahaks“ makstud summa väike.

Valguse poole

Mina igaljuhul ei kahetse, et alustasin digifotograafias just selle objektiiviga. Kui aga lindude-loomade pildistamise soov on kindel ja rahakott lubab, tuleks vaadata kohe valgete objektiivide poole. Valgete objektiivide all ei mõelda mitte nende värvust vaid valgusjõulisust. Näiteks ava f4, f2.8 jne. Mida väiksem number, seda valgusjõulisem objektiiv. Tõsi on ka see, et näiteks Canoni valgusjõulised objektiivid on tõepoolest ka ise värvuselt valged.

Näiteks fikseeritud fookuskaugusega 300 mm f4 objektiiv on kindla peale minek. Ideaalis võiks see olla ka (pildi) stabilisaatoriga, mis annab võimaluse kasutada käest pildistamisel ca 2 stoppi pikemat säriaega kui stabilisaatorita objektiiv. Kõnealune objektiiv sobib hästi ka 1,4 suurendusvõimega telekonverteriga ja nii saab sellest 420 mm f5.6 objektiiv. Sellise avaga säilib enamus kaameratel autofookus ning ka objektiivi joonis ei kannata oluliselt.

300 mm kõrval on Canonil valikus ka 100-400mm f4.5-5.6 suum – need kaks kipuvadki tavaliselt sõelale jääma. Kumb siis valida, kas zoom või fiks? Fiks on teravam ja valgusjõulisem, kuid suum jälle pikem ning mõnusa suumivahemikuga. 300 mm f4 soetamise juures mõtleb aga looduspiltnik sinna juurde sageli ka 1,4 telekonverteri ja sellisel juhul jääb valik järgmine:

100-400mm f4.5-5.6 vs 420mm f5.6.

See, kumb neist valida, on aga suhteliselt individuaalne. Minu valik jäi fiksobjektiivile (300 mm f4), sest konverterita on see valgusjõulisem, teravama joonisega ja ka autofookus on kiirem. Usun, et kui oleksin valinud 100-400mm oleksin ka sellega väga rahul. Need on objektiivid mida võib julgelt soovitada!

Valikust jätsin teadlikult välja eriti pikad, valgusjõulised ja kallid objektiivid, kuna need ei kvalifitseeru alustajatele mõeldud objektiividena – mis aga ei tähenda, et just sellega alustada ei võiks.

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/400, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/1000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 168mm, 1/5000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/640, f10, ISO100

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 214mm, makro asend, 1/400, f10, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS, 1/2000, f5.6, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS + Sigma 1,4 telekonverter, 1/200, f5.6, ISO400

Photopointi veebipoe tootevalikus on 425 erinevat fotoalbumit. See hirmuäratav kogus võib esmapilgul päris segadusttekitav olla. Kõik need albumid jagunevad aga laias laastus nelja erinevasse kategooriasse (on ka muidugi selliseid disainiröögatusi, mis ühegi kategooria alla ei mahu – nendest juba ülejärgmises Point TVs). Kui neid nelja kategooriat ning nendele vastavaid tähistusi PP veebilehel teada, siis muutub albumi valimine hulga lihtsamaks. Need neli tüüpi koos vastava tähistusega on:

1. PVC materjalist (plastik) lehtedega ja kiletaskutega albumid – tähistus: MM (MiniMax)
2. Raamatköites, paberist lehtede ja kiletaskutega albumid – tähistus: BB või B (BookBound)
3. Albumid, kus pildid saab kinnitada iseliimuva kile alla – tähistus: SA (ShelfAdhesive)
4. Traditsioonilist laadi albumid kuhu pildid kinnitatakse fotonurkadega – tähistus: ST (Standard)

Neid nelja tüüpi albumeid näitab ja tutvustab Irene nüüd lähemalt. Head vaatamist.

Raamatupoest käin ma mööda suure ringiga. Vahest juhtub siiski ka patustamist. Üks selline juhtum leidis aset veidi enam kui aasta jagu tgasi, kui nägin riiulil midagi õige huvitavat – tõsise välimusega Eesti loodusfoto raamat – autoriks keegi Remo Savisaar. “Loodus kutsub” oli seestpoolt kordades huvitavam kui väljast. Paeluv ja imetlusttekitav.

Mitte kaua pärast seda päeva pasundasid uudisteportaalid kellestki Remo Savisaarest seoses tema fotoga puu otsa roninud kitsekarjast. Seesinane pilt oli nimelt avaldatud legendaarses akirjas National Geographic. Siis sai lõplikult selgeks, et Remo tuleb võrgutada Photopointi ajaveebi juba niigi esinduslikku kaastöötajate armeesse.  Selle selgushetke tulemina ilmub Photopointi ajaveebis homme Remo esimene, fotodega palistatud kirjatükk.

Remo Savisaar sündis 11. juunil 1978 Tartus. Siinsamas kivikõrbenäolises Tartu linnas möödus ka tema lapsepõlv. Väiksele poisile meeldis putukaid püüda ja Emajõe ääres kalal käia. Loodusehuvi ja fotograafia ulatasid teineteisele käed viis aastat tagasi, kui Remo oma esimese digitaalse peegelkaamera soetas. Sestpeale veedab mees kogu vaba aja kaameraga looduses või raamatutest ja interneti avarustelt loomade käitumise ja olemuse kohta tarkusi ammutades.

Nende ammutuste ning vabas õhus viibimiste ladvikut saab näha Remo blogis, mis 2006. aastal maailma parimaks loodusfotoblogiks valiti. Ja seda ilma, et Remo selle tiitli pälvimiseks otseselt midagi teinud oleks.  2008. aastal valmis Remo esimene loodusfototeemaline raamat “Loodus kutsub“. 2009. aastal ilmus ajakirjas National Geographic Remo Marokos pildistatud foto kitsedest argaaniapuu otsas.

Homme siis Remo esimene artikkel Photopointi ajaveebis.

Äsja naasis Remo fotorännakutelt Lapimaalt. Sealt pärinevad ka kaks käesolevas postituses kasutatud fotot.

Piimas on palju häid asju. Kaltsium teeb luud tugevaks, vitamiinid hoiavad aga silmad, juuksed ja naha korras.

Minu vanaisale aga ei maitse piim. Tema räägib, et talle ei ole piim mitte kunagi maitsenud ja see on väga paha, sest nüüd ei ole vanaisal enam õieti juukseid ja silmade asemel on tal suured prillid. Tema joob hoopiski oma maitsvat halkojooki. Pudelist. Eks ma olen talle ju ütelnud küll, et sa võid minult laenata minu kollase lõvipea sangaga kruusi. Aga tema selle peale naerab ja ütleb, et kus siis temal vanamehel kõlbab sellisest lapse tassist juua.

Vaene vanaisa. Ma tean küll, et kui tema alles väike oli, siis oli sõda ja käis kõva madistamine Hirvepargi ja sakslaste vahel ja temal ei olnud selliseid toredaid kruusisid. Muidugi siis ei taha piima, kui ei ole sellist kollase lõvipea sangaga kruusi. Ega minagi ei tahaks. Ükskord ma ei tahtnudki kui tädi Aime mulle andis. Tema ütles et piim on piim ja et joo sa pudelist või kollase lõvipeaga sangaga kruusist – maitseb ikka samamoodi. Tegelikult ei maitse samamoodi. Aga vanaisa ka seda ei usu. Tal ei ole ju olnud sellist kollase lõvipea sangaga kruusi.

Kahju vanaisast. Iga päev kukub tal vähemalt üks hammas suust välja ja kui ta nüüd kohe homnepäev piima jooma ei hakka, siis kukuvad tal viimaks ära kõrvad ja nina ja siis muidugi ka suured prillid sestet need ei seisa siis enam kuskil kinni. Aga meil on emmega plaan. Meie ostame talle täitsa tema enda kruusi. Mitte kollase lõvipea sangaga, nagu minul on, vaid triibulise sebra sangaga. Siis hakkab ka vanaisale piim maitsema ja halkojooki ta enam ei taha.

Vaata loomakujuliste sangadega lastepäraseid fotokruuse Photopointi fotomeenete veebilehel.

Nädala eest tõi Pentax välja uue digikompakti nimega Optio W90. Tegemist on Pentaxi 11nda generatsiooni veekindla kompaktkaameraga, edasiarendusega aasta tagasi esitletud W80 aparaadist. Uue kaamera vastupidavust näitavad parameetrid on senistest paremad. Seda võib uputada senise viie meetri asemel kuue meetri sügavusele ning visata 1 meetri asemel 1,2 meetri kõrguselt (kukkumistestis põrkus kaamera 5 cm paksuse vineeriga). See töötab tõrgeteta kuni -10°C pakases ning on tolmukindel. Kaameral on 12 MP sensor, HD video salvestusvõimalus, 2,7″ LCD ja eriti huvitava omadusena mikroskooprežiim, millega saab pildistada lähikaadreid ja kasutada valgusallikana kolme objektiivi ümber olevat LED-lampi.

Ilusa väljanägemise, tugeva ehituse ja Pentaxile omase suurepärase pildiloomega Optio W90 jõuab poelettidele märtsi lõpus – aprilli alguses. Photopointi ajaveebi salajastesse maa-alustesse laboratooriumidesse jõudis aga täna, just mõne tunni eest, W90 müügieelne prototüüpeksemplar. Katsealune nr 91235.

Esmapilgul paistab Optio W90 oma eelkäijatega võrreldes silma just oma ilusa ja disaini poolest.

Kaamera tagaküljel olev ekraan on suur, 2,7″ diagonaaliga. Ekraani külgede suhteks ei ole 4:3, nagu tavaliselt, vaid laiekraanformaat 16:9.

Sisse/välja lülitamise nupp ning päästik kaamera peal.

Kaamera alumisel küljel oleva luugi all on mälukaardi pesa ja akusahtel, Randmerihma poolses küljes on plastikust statiivikeere.

Pentax Optio H90 salvestab fotosid sisemällu (26,7 MB ) ja  SD/SDHC mälukaardile.

Ilus ning samas kindlasti ka funktsionaalne randme- või muu rihma kinnitusaas. Prototüüpversiooniga oli kaasas ainult aku ja akulaadija. Randmerihka ja karabiini komplektis ei olnud. Varsti müügile tuleva kaamera karbis on ka need olemas.

Tagaküljel olevad nupud on oma funktsionaalsuse poolest sarnased Pentaxi teistele kompaktkaameratele. Nad ulatavad vähemalt 2 mm kaamera tasapinnast väljapoolem vajutada on neid mõnus ja lihtne. Menüünupp, mis tavaliselt Pentaxi digikompaktidel on koos rohelise nupuga all, on W90 puhul viidud ülespoole.  Roheline nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Kuigi Pentax W80 kaameral oli samasugune HD-video salvestamise funktsioon nagu sellel uuel aparaadil siin, ei olnud vanemal mudelil võimalust neid videoklippe HD-formaadis otse kaamerast teleriekraanile kuvada. W90 aparaadil on see võimalus olemas. Kaamera külje peal on lisaks akusahtlile veel üks luuk, kus on HDMI pesa ja port kaamera ühendamiseks tavaliste piltide ja videote vaatamiseks ja andmevahetuseks arvutiga.

LED-lambid mikrofoni ümber hakkavad põlema siis, kui käivitada pildiprogramm “Digital Microscope” (vaata allpool).

Automaatse teravustamise abivalguslambike ja särimõõtesensor.

Pildiprogrammid

	W90 kaameral on 24 pildiprogrammi.
	Pildiprogramm “Digital microscope” Ega ta muud imet ei tee, kui seadistab kaamera teravustamisrežiimile “1cm macro” ning lülitab põlema kolm objektiivi ümber olevat LED-lampi.
	Roheline režiim Kõige alumine – roheline – nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Menüüd ja taasesitusrežiimi valikud

	Pildistamise seadete menüü pildistusrežiimil “Program”.
	Kaamera seadete menüü (nii pildistus-kui ka taasesitusrežiimil)
	Taasesitusrežiimis saab pildistatud fotodega igasuguseid asju toimetada. Digitaalsed filtrid ja raamid, filmiklipi lõikamine, fotode lõikamine ja suuruse vähendamine, häälmemod jne.

äoj

Päev vähem kui nädala eest esitles Pentax supersuumkaamerat nimega X90. Tegemist on aasta tagasi lavale astunud X70 järglasega ning Pentaxi teise supersuumiga üldse.  See  12 MP sensoriga, 26 x suumiga, mehaanilise värinastabilisaatoriga, 11 fps sarivõttega, HD formaadis 720p videosalvestusfunktsiooniga, senisest suurema mahtuvusega akuga ja odavama hinnaga digikaamera jõuab poelettidele märtsi lõpus – aprilli alguses. Photopointi ajaveebi salajastesse maa-alustesse laboratooriumidesse jõudis aga äsja X90 müügieelne prototüüpeksemplar. Katsealune nr 91239.

Võrreldes aasta tagasi esitletud X70 mudeliga ei ole X90 väliskujus suuri muutusi toimunud (vaata Photopointi ajaveebis ilmunud artiklit “Karbist välja: Pentax Optio X70“)

Kaamera tagaküljel olevate nuppude asetus, välimus ja iseloom on identsed X70 kaameraga ja sarnane Pentaxi algtaseme digipeegliga K-x.  Keskel olevast näo ikooniga nupust saab lülitada sisse nii naeratuse- kui ka lihtsalt näotuvastust. All paremal olev roheline nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

X70 läikivast plastikust plaat on X90 mudeli puhul asendatud hõbedast karva plaadi ja päästikuga.

Prototüüpkaamera prototüüpaku.  Pentaxi vanema supersuumi X70 liitiumaku võimaldab ühe laadimiskorraga teha umbkaudu 170 võtet. See näitaja oli X70 põhiline ja vaat et et ainuke tõsisem puudus. Pentax teatab nüüd, et X90 aku on hulga suurema mahtuvusega. See on kindlasti tõsi. Aku on visuaalselt suurem kui vanema mudeli oma ja ka kaalub rohkem. Kahjuks ei ole Pentax siiani kusagil kirjutanud seda, mitu võtet siis sellel akuga täpselt teha saab.

Pentax X90 salvestab fotosid SD/SDHC mälukaardile. Statiivikeere on jätkuvalt tsentrist veidi vasakul ja plastikust.

Kuigi Pentax x70 kaameral oli samasugune HD-video salvestamise funktsioon nagu sellel uuel aparaadil siin, ei olnud sellel võimalust neid videoklippe HD-formaadis otse kaamerast teleriekraanile kuvada. X90 aparaadil on see võimalus olemas – tänu HDMI ühendusele kummikatte taga. Sealsamas on ka port kaamera ühendamiseks tavaliste piltide ja videote vaatamiseks ja anemevahetuseks arvutiga.

Elektrooniline pildiotsija on varustatud diopterkorrektsiooniga. Pildiotsija vasakul küljel olevat ratast liigutades näevad ka prillikandjad väiksel ekraanil toimuvat ilma prillideta selgelt. Kahjuks ei anna Pentax informatsiooni selle kohta, kas ehk minu 4-miinuseline klaasikangus korrektuuri piiridest välja jääb. Lisandunud lääts tähendab muidugi seda, et pildiotsija ulatub senisest rohkem kaamera kerest väljapoole (on pikem).

Ilma selle kummipadjandita oleks kaamerat oluliselt halvem käes hoida.

Tamrac`i kõige esinduslikumad fotokotid kuuluvad Expedition-seeriasse. Selles on kokku kuus seljakotti. Kõige väiksem neist Expedition 4x ning kõige suurem Expedition 9X. See viimane lisandus Tamraci tootevalikusse  käesoleva aasta algul ning jõudis hiljuti ka Photopointi poodidesse. Expedition 9X on tõeliselt suur, mahutades erinevalt 8x mudelist ära ka kaamerakere külge kinnitatud 600 mm objektiivi ja palju-palju muud kraami- Ardo-Jako näitab kohe lähemalt.

Head vaatamist.

Tamrac fotokott Expedition 9x from Photopoint on Vimeo.

• Tamrac fotokott Expedition 4X Photopointis
• Tamrac fotokott Expedition 5X Photopointis
• Tamrac fotokott Expedition 6X Photopointis
• Tamrac fotokott Expedition 7X Photopointis
• Tamrac fotokott Expedition 8X Photopointis
• Tamrac fotokott Expedition 9X Photopointis

Täpselt nädala pärast jõuab kätte kaheksas märts ja sellega koos naistepäev. Tavaliselt varustavad meesterahvad end selleks sündmuseks lillede või šokolaadikommidega, mida siis vastassugupoolele naeratuste saatel jagada. Selle päeva edukaks üleelamiseks aga ka lihtsam ja odavam moodus – naistepäevateemalised fotokaardid.

Photopointi digilaboris saab meisterdada omaenda (või kellegi teise) naisele naistepäevateemalise fotokaardi. Vali seal olevatest kaardipõhjadest endale meeldivaim, lae vastava naise foto kaardile ning tunnustav naeratus on garanteeritud. Erinevalt lilledest ja kommidest ei maksa fotokaardid peaaegu mitte midagi. Kõige kallim kaart maksab 12 Eesti krooni. Kõige odavama eest tuleb aga välja käia naeruväärsed seitse krooni. Telli või kogu naistuttavate perele.

Nõudlikumatele naistele saab sealsamas digilaboris valmistada omaenese valitud ja üleslaetud pildiga rinnamärgi või südamekujulise pusle või suure, A3 pusle või sellise kruusi kust naise pilt ainult kuumas olekus välja koorub või fotokristalli või…

Naistepäevateemalised fotokaardid Photopointis
Photopointi fotomeened

Canoni kolme nädala eest esitletud digitaalne peegelkaamera EOS 550D on kohal. Täna jõuavad need aparaadid Photopointi Tartu kauplustesse ning homme-ülehomme Tallinna, Rakvere ja Narva poodidesse.

Eos 550D on uuendatud versioon Canoni algtaseme digipeeglist EOS 500D. Sellel aparaadil on 18  MP sensor, Full HD formaadis video salvestamine kiirusega 30 kaadrit sekundis,  3:2 külgede suhtega ja suure eraldusvõimega (1 040 000 pikslit) 3.0″ LCD-ekraan ja EOS 7D kaameralt päritud 63-punktiline iFCL teravustamissüsteem.

Väliskuju osas ei ole (võrreldes EOS 500D kaameraga) palju muutusi toimunud. Tähtsamad erinevused on tagaküljel olevate nuppude kuju ning  lisatud nupp filmirežiimi/live view režiimi jaoks. Vaatame lähemalt:

Selles “Karbist välja” fotoseerias figureerib komplekt, mille koosseisus on EOS 550D koos EF-S 18-55 mm IS suumobjektiiviga. Photopointis on aga saadaval ka komplekt pikema fookuskauguste vahemikuga objektiiviga Canon EOS 550D + 18-135mm IS. Lisaks nendele kahele valikule on olemas ka ainult EOS 550D kere.

Karbis on: Canon EOS 550D digitaalne peegelkaamera, EF-S 18-55 mm IS suumobjektiiv kaamerarihm, akulaadija, liitiumaku, USB kaabel, videokaabel  ning tarkvara CD-ROM.

Canon EF-S 18-55mm f/3.5-5.6 IS värinastabilisaatoriga suumobjektiiv

Canon EF-S 18-55mm f/3.5-5.6 IS värinastabilisaatoriga suumobjektiivi plastikust bajonett.

EOS 550D LCD-ekraan on 4:3 külgede suhte asemel veidi piklikum (3:2). Niiviisi mahuvad aparaadiga klõbistatud fotod sellele täpselt ära ning väärtuslikku piksliruumi ei lähe kaotsi. Ka laiekraanis HD-videot näeb selliselt ekraanilt suuremalt kui 4:3 külgede suhtega 3.0″ diagonaaliga ekraanidelt.

Kui EOS 500D kaamera tagaküljel olevad nupud olid ümara kujuga, siis EOS 550D nuppude profiil järgib ümbritsevat. Selle tulemusena on nuppude pind suurem ja neid peaks olema Canoni väitel lihtsam vajutada. On küll nii.

Kaamera peal olevad juhtnupud ning programmiratas on päris sarnased EOS 550 kaamerale.

Kaamera paremal küljel oleva kummikatte all on kõik ühendused. Ülevalt: välise mikrofoni pesa, kaugjuhtimispuldi pesa,  USB 2.0/AV väljund ning HDMI väljund.

EOS 550D salvestab pilte SD, SDHC ja SDXC mälukaartidele.

LP-E8 liitiumaku peab CIPA standardse testi andmetel vastu kuni 440 võtet.

Kui andur optilise pildiotsija all registreerib mingi selle ees oleva objekti (nt silm), lülitub LCD-ekraan välja.

• Digitaalne peegelkaamera Canon EOS 550D kere Photopointis
• Digitaalne peegelkaamera Canon EOS 550D + 18-55mm IS suumobjektiiv Photopointis
• Digitaalne peegelkaamera Canon EOS 550D + 18-135mm IS suumobjektiiv Photopointis

Neli nädalat tagasi esitles Pentax uut digikompakti Optio H90. Tegemist on soodsamasse hinnaklassi kuuluva kaameraga, mille juures Pentax pöörab tähelepanu eelkõige minimalistlikule ja puhtale disainile. Tegelikult on päris palju tähelepanu pööratud ka ekraanil kuvatavale kasutajaliidesele ning mälukaardile salvestuvate fotode kvaliteedile.

Ülimalt positiivne on see, et Pentax on nii soodsa hinnaga kaamerale lisanud kallimatele digikompaktidele omase kasutajaliidese ja menüüsüsteemd. Olemas on pea kõik needsamad pildiprogrammid, mis X90 supersuumkaameral – sealhulgas panoraampildi tegemine kolmest kaadrist ja 720p HD video salvestamine. Juba pildistatud fotot saab kaameras lõigata ja filtreerida, fotode juurde saab salvestada häälmemot. Navigeerimine on lihtne, teravustamine kiire ning pildiloome Pentaxile omaselt suurepärane.

Juba eile jõudis Pentax Optio H90 kõigisse Photopointi poodidesse. Täna jõuab see Photopointi ajaveebi veergudele. Vaatame siis lähemalt.

Karbis on: Pentax Optio H90 digitaalne kompaktkaamera,  D-LI88 liitiumaku koos laadijaga, USB-kaabel andmevahetuseks arvutiga, A/V kaabel ja randmepael.

Pentax Optio H90 on saadaval must/hõbe, oranž/hõbe ja valge/hõbe värvitoonides.

Pentaxi digikompaktidele omane nuppude asetus. Tõsise eesti põllumehe paakunud sõrmede all jäävad need neli pisemat ehk liig väikeseks. Kolm päris pisikest nupuna näivat moodustist ekraani paremal pool on ainult disainielemendid. All paremal olev roheline nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Oranži täpiga tähistatud sisse-väljalülitamise nupp ning halli karva päästik. Nupud ei helenda vaid on värvitud.

Optio H90 5x suumiga objektiiv fookuskaugusel 28 mm ja 140 mm (35 mm ekvivalendina).

Objektiivi ümbritsev rõngas on samasugusest sametise pealispinnaga plastikust nagu kaamera tagakülgki. Tundub kuidagi odav. Selle oleks võinud Pentaxi disainerid minu arvamist mööda küll teistmoodi lahendada.

Statiivikeere, pesa USB kaabli ja AV kaabli jaoks.

Pentax Optio H90 salvestab fotosid sisemällu (32,7 MB ) ja  SD/SDHC mälukaardile.

Pentax Optio H90 teravustamisrežiimid

Pentax Optop H90 välgurežiimid.

Pentax Optio H90 võtterežiimid.

24 erinevat pildiprogrammi.

Peamenüüd – kolmel erineval lehel.

Taasesitusrežiimis saab pildistatud fotodega igasuguseid asju toimetada. Digitaalsed filtrid ja raamid, filmiklipi lõikamine, fotode lõikamine ja suuruse vähendamine, häälmemod jne.

Häälmemo salvestamine valitud foto juurde.

Pentax Optio H90 Photopointis:

• Must/hõbe
• Oranž/hõbe
• Valge/hõbe