Inimesed on leidlikud ja ilusad ja head. Eriti leidlikud on igasugused pildiväänajad uute nippide väljatöötamisel. Üks, mis ilmselt ei olegi niiii uus inimkonnale, kuid mingil hetkel oli üsna uus minule ja loodetavasti käesoleval hetkel ka sinule, armas lugeja, on panoraamplaneetide tegemine.
Tegu on üsna lihtsa tehnikaga, ei mingit raketiteadust – algne idee on üles korjatud siit ning seda siis veidi enda jaoks edasi arendatud. Tulemus võib olla küllaltki huvitav ning võib anda ka muidu veidi untsus (või lihtsalt igavale) panoraamvõttele uue elu. Panoplaneedilt nimelt kõiksugused väikesed vead sageli niipalju silma ei torka, sest nagunii on juba tegu moonutatud reaalsusega. Asi siis see veidi kõver silmapiir või kehvad liitmiskohad enam ära ei ole. Ja tegelikult ei pea tegu olema isegi mitte panoraamvõttega.
Seega asja juurde!
Algmaterjal ja selle ettevalmistamine
Kõigepealt on vaja sobivat pilti – parim on 360 kraadine panoraam, kuid sobib ka osaline panoraam. Kuidas ja millega panoraam kenasti ja kvaliteetselt kokku panna, loe aasta tagasi ilmunud loost. Kui ühtegi sobivat panoraami käepärast pole, mine aga õue ja tee üks. Hetke talvised-lumised olud on panoplaneetide tegemiseks päris ideaalilähedased – ühtlane valgus (sest Päike lumepilvedest ju reeglina läbi ei paista) ja saab ka ühtlased pinnad kaadrisse paigutada sinna kuhu vaja.
Kui välja minekuks liiga külm, ära ei heida meelt, sest põhimõtteliselt sobib panoplaneedi tegemiseks ka üks kaader, kui see sobivaks lõigata. Samas pildi küljesuhe ei tohi olla väiksem kui 2:1, sest muidu lähevad moonutused juba liiga suureks.
Juba pildistades (või siis vähemalt enne panoplaneediks keerama asumist) veendu pildil oleva sobivuses – väga oluline aspekt on see, et pildi küljed kokku sobiksid – ehket kui näiteks horisont on vasakus servas kolmandiku peal, siis peaks see täpselt samas kohas olema ka paremas servas. Kui tegu mõne metsapildiga või linnapildiga vms, katsu pilt lõigata sellise koha pealt, kus järsud tekstuurimuutused on samal kõrgusel. Vastasel korral jääb lõpptulemusele kole jõnks sisse ja sellest lahti saamiseks tuleb tublisti vaeva näha. Sama asi käib pildi tonaalsuse kohta – kui tegu pole ringpanoraamiga, võivad pildi otsad olla küllaltki erineva heledusega. Seega tuleks need enne ühtlustada. Üks oluline asi veel – panoraami alumine osa peab olema võimalikult ühtlase tekstuuriga – rohi, vesi, liiv, lumi vms. Sest sellest saab tulevase planeedi südamik, mida enim kokku pressitakse ja moonutatakse. Et pilt liiga silmariivav ei jääks, siis selleks on seal ühtlane tekstuur parim. Ühtlast ala on hiljem lihtsam para(/e)ndada.
Planeetimine vol.1
Esimese asjana ava valmis panoraam näiteks Photoshop Elements‘is (kindlasti saab sama asja teha ka mõne muu piisavalt arenenud programmiga, UTFM). Järgnev õpetus käib just nimelt Elements‘i kohta, kuid üsna analoogiliselt käib see asi Photoshop CS4‘ jt selle perekonna toodetega. Kui silmapiir/üleminekud ning servade tonaalsus on erinev, pead veel veidi vaeva nägema ning pildi omade jõududega korda saama.
Pilt ette valmistatud, tuleb valmis panoraamil jalad ülespidi keerata. Seda saad teha käskluse Image-> Rotate-> 180 abil.
Tehtud? Tubli! Ongi pilt tagurpidi.
Nüüd tuleb pilt ruudukujuliseks muuta. Selleks vali menüüst Image-> Image Size… (Alt+Ctrl+I).
Enne numbrite muutma asumist korja ära linnuke kastist Constrain Proportions. Seejärel muuda pildi kõrgus (Height) sama suureks kui on pildi laius (With). Jah, just nii-, mitte vastupidi. Saab suurema pildi.
Nüüd pressi nuppu OK, ja…
…saad ruudukujulise kokku pressitud pildi, mis ei näe üldse ilus välja. Aga ära muretse, küll me tast ketta teeme. Selleks mine menüüsse Filter -> Distort -> Polar Coordinates.
Avaneb uus aknake, kus näed on oma tulevase planeedi südamikku. Vali sealt Rectangular to Polar.
Klõpsa OK ja jää tulemust ootama. Olenevalt arvuti võimsusest võib väga suure panoraami puhul asi kaua aega võtta või hoopistükkis pooleli jääda, sest virtuaalmälu saab otsa. Siis muuda lihtsalt panoraami veidi väiksemaks ja proovi uuesti. Ehk õnnestub.
Olemegi omale saanud kena planeeditooriku. Pane tähele, et keskosa näeb üsna kole välja ning ka nurkades on mingeid imelike jooni ja värke. Seega lõppviimistluseks keera pilt omale sobivat pidi ning lõika soovi korral väiksemaks. Kui oled väga usin, võid parandada kõiksuguseid vigu jne, samuti tegeleda üldise pildikorrektsiooniga (kui seda juba varem panoraami puhul teinud pole).
Planeetimine vol. 2
Arvasid, et ongi kõik, onju? Nojah tegelikult selle suunaga ongi, aga parendamis- ja eksperimenteerimisvõimalusi on veel.
Esmalt asja paremini tegemisest. Nagu valmis planeedilt näha, on seal moonutused väga suured, kõik objektid pildil on liialt välja venitatud või kokku surutud ning valede proportsioonidega. Loodud võltsreaalsuse puhul ei ole see tingimata paha asi, aga soovi korral saab ka veidi paremini. Selleks tuleb kas valida parem pildistamiskoht ning teha pilti nii, et kõik moonutatavad objektid oleksid silmapiiril ning pildi südamikuks jääv ühtlane ala ulatuslikum (tee pildid kindlasti kaamerat portreeformaadis hoides) või siis tuleb minna digitaalse manipulatsiooni teed.
Nii et läheme peaaegu algusesse tagasi ja võtame uuesti ette selle esimese jalad taevapoole keeratud panoraami ning otsime menüüst ülesse käskluse Image-> Resize-> Canvas Size…
Avanenud dialoogiaknakese abil saab muuta pildi aluse suurust, ehket tekitada juurde seda puuduvat nö tühja ala.
Et asi arusaadavam ning tulemus õige oleks, muudame ühikud pixels‘iks ning Anchor‘ selliseks, et uus osa tekitatakse pildi ülemisse serva.
Nüüd tuleb anda laiendusele uus väärtus, ehket kõrgus (Height). Siin päris ühest retsepti ei saa öelda, sõltub pildi suurusest ja kujust jne, kuid enam-vähem õige suurusjärk jääb maksimaalselt kuni kolmandiku võrra suurendamise juurde. Kui liiga palju kõrgust juurde anda, hakkavad objektid tulevasel planeedil liigse kõrguse asemel liigselt laiaks muutuma ja proportsioonid lähevad jälle paigast ära. Seega eksperimenteeri, kui lõpptulemus imelik, vajuta Undo nuppu ja proovi uuesti. Igatahes antud panoraami juures anname uueks väärtuseks 1500 pikslit ja pressime OK nuppu.
Tehtud.
Nüüd jälle pilt ruuduks nagu eespool õpetatud.
Ja uuesti Polar Coordinates. Kui sa vahepeal programmi kinni pole pannud ning teisi filtreid pole kasutanud, piisab klahvikombinatsiooni Ctrl+F vajutamisest, et seda funktsiooni taasrakendada. Või siis tee nii, nagu ülalpool juba harjutasime.
Tulemuseks saimegi enam-vähem proportsioonis oleva mäe ja muud asjad ning suurelt keset pilti haigutava augu. Edasine on juba igaühe näpuosavuse ja viitsimise küsimus. Kõik vajalikud töövahendid on Photoshop Elements‘is olemas, et see auk enam-vähem usutavalt ära täita.
Lisavõimalused
Eksperimenteerimisvõimalustest ka veidike. Kui näiteks ruudukujuliseks tehtud pilt taas õiget pidi keerata, siis saab panoraamplaneedi asemel panoraamrõngiku.
Antud näite puhul see variant eriti hästi ei tööta, aga on pilte, mis annavad küllatki huvitava tulemuse.
Veel ühe eksperimenteerimisvõimalusena võib näiteks Polar Coordinates käsklust sama pildi puhul rakendada korduvalt. Ja neid kõiki asju võib veel omavahel kombineerida jne jne jne. Ole loominguline. Või midagi. Tee kasvõi omale uus noolemängu märklaud…
Ahjaa käesoleva näite tulemus suuremalt ka ikka (jajah, ma tean et tee oleks veel nokitsemist tahtnud):
Minu tagasihoidlikul hinnangul on veidi huvitavam küll kui algmaterjaliks olnud igav ja üsna kole panoraam.
Veel näiteid valmis panoplaneetidest (tehtud nii esimese kui teise meetodiga):
Olympus on oma veebilehele allalaadimiseks seadnud tarkvarauuenduse oma kompaktsele hübriidkaamerale E-P1. Versioon 1.2 vähendab “MF Assist” vaate kestust käsitsi teravustamise režiimis ning võimaldab “REC View” kasutamise juhul, kui ekraani taustvalgustus välja lülitatud on.
Tarkvarauuenduse saab alla laadida Olympuse Master/Studio tarkvara abil. Lisainfo Olympuse veebilehel.
Photopoint ja Microsoft Eesti kuulutasid 13. novembril Fotofoorumis välja fotokonkursi “Ilus Isamaa”. Osalema oodati fotodega, mis on seotud Eestimaaga: vaatamisväärsused, arhitektuur, loomad, inimesed jm.
Tavapärase 1 pildi asemel tuli esitada 6 pildist koosnev fotoalbum. Konkursil osales 71 inimest, paljud neist võtsid osa rohkem kui ühe albumiga.
Fotokonkursi võitnud fotoseeriat kasutab Microsoft Eesti Windows7 teemana. Windows7 teema tähendab taustapildil vahelduvaid fotosid, mille abil saab kasutaja oma arvuti veelgi personaalsemaks ja isikupärasemaks muuta. Konkursile esitatud tööde hulgast valis kolma parimat välja žürii.
Võitjaks on kasutaja Ren12, kelle albumit saab näha siin
Lisaks kuulub võitja auhinnafondi:
Peegelkaamera Pentax K-x + 18-55 + 50-200mm must
Kata kaamerakott
Silicon Power mälukaart
Panasonic akude ja laadija komplekt
Kupong, mille eest saab Photopointist 50 digipilti tasuta ilmutada.
2. koht kuulub kasutajale peloor, vaata tema albumit siit
Auhinnaks on:
Pentax kompaktkaamera Optio W80
Crumpleri fotokott Pretty Bella
Lisaks kupong, mille eest saab Photopointist 50 digipilti tasuta ilmutada.
3. koht kasutaja Becker, vaata Beckeri pilte siit
Auhinnaks on:
Kompaktkaamera Pentax Optio P80
Crumpleri fotokott Pretty Bella
Lisaks kupong, mille eest saab Photopointist 50 digipilti tasuta ilmutada.
Tänusõnad kõikidele osalejatele!
Juba aegade algusest on olnud nii, et Photopointist ostetud fotokaameraga kingitakse sulle kaasa igasuguseid asju. Kompaktkaameratega saad näiteks kaasa Velboni ministatiivi, kupongi 40 tasuta digipildi tellimiseks ja Photopointi kliendikaardi. Peegelkaamerat ostes on kingituste nimekiri veelgi pikem: iga digipeegliga saad kingituseks lisaks kupongile 50 pildi tellimiseks ka Photopointi veebipõhise fotokursuse esimese osa (999.-).
Alates tänasest on Photopointist fotokaamera ostnute kingikott veelgi mahukam. Nimelt saavad kõik, kes ostavad meilt digitaalse kompaktkaamera, tasuta 1 GB lisaruumi oma fotode hoiustamiseks Snap.ee veebilehel (kogumaht 3 GB). Need aga, kes hangivad enesele Photopointist peegelkaamera, saavad lisaruumi koguni 2 GB võrra (kogumaht 4 GB).
Snäp.ee
Snäp on uus ja uudne pildipank, võimas digifotode tellimise rakendus ja lõbus suhtluskeskkond. Snäp asub veebis, aadressil snap.ee. Sarnaselt oma väljamaa nimekaimule on ka Snäp kiire ja lihtne. Erinevalt oma Maarjamaa sugulastest on Snäp… täiesti teistsugune. Uustulnuk erineb neist eelkõige oma värske disaini ning funktsioonide originaalsete toimimislahenduste poolest.
Iga Snäpi veebilehele registreeruja saab kohe tasuta 2 GB kettaruumi oma piltide hoiustamiseks. Kettaruumi saab tõsta Photopointist fotokaamerat ostes. Kompaktkaamera ostu puhul lisatakse juurde 1 GB ja peegelkaamera ostu puhul 2 GB.
Snäpis toimunud fotokonkursile “Eesti Loodusmaastik“ oodati osalema kõik fotohuvilisi, nii harrastajaid kui professionaale, kes on innustunud Eestimaa loodusest. Konkurss kuulutati välja 12. novembril, töid sai esitada kuni 31.detsember 2009, selle kestel laeti üles 602 fotot.
Võistluse eesmärgiks oli tõsta esile head maastikufotot ja propageerida seda kui zhanrit Eesti fotograafias.
Kolm esimest kohta selgitas välja žürii. Publiku lemmiku hääletus kestab kuni jaanuari lõpuni.
Siin on žürii poolt tunnustatud tööd. Žüriisse kuulusid Arne Kiin, Aivar Pihelgas, Kaupo Kikkas, Romet Roosalu ja Sven Zacek.
1. koht: Toidu toit – Ants Tammik
2. koht: Kibuvitsatuul – Vivian Ainsalu
3. koht: Talvemaastik – Romeo Koitmäe
Lisaks pälvis žürii poolt ära märkimist Tõnis Tuuga foto Sünge
Auhinnafond jaguneb järgmiselt:
I koht: Loodusretk Lapimaale jaanuari lõpus 2010 ja Olympuse vahetatavate objektiividega kaamera PEN EP-1 (koos zoomobjektiiviga 14-42mm)
II koht: Professionaalne National Geographicu fotokott, võitja saab valida, kas soovib seljakotti või õlakotti.
III koht: Kvaliteetne Velbon Sherpa statiiv.
Publiku lemmikule – eriauhind.
Vaata kõiki osalenud töid siit ja aita välja valida publiku lemmik.
Nikon on oma veebilehele üles seadnud tarkvarauuenduse oma CompactFlash mälukaarte kasutavatele digipeeglitele D3x, D3, D700 ja D300s. Uuendus teeb võimalikuks 64GB CF mälukaardi kasutamise ülal loetletud kaamerates. Lisaks sellele viib uuendus läbi hulgaliselt pisemaid täiustusi ja parandusi.
- Nikon D300S Tarkvarauuendus v1.01 (Win)
- Nikon D3Tarkvarauuendus v2.02 (Win)
- Nikon D700 Tarkvarauuendus v1.02 (Win)
- Nikon D3X Tarkvarauuendus v1.01 (Win)
- Nikon D300S Tarkvarauuendus v1.01 (Mac)
- Nikon D3Tarkvarauuendus v2.02 (Mac)
- Nikon D700 Tarkvarauuendus v1.02 (Mac)
- Nikon D3X Tarkvarauuendus v1.01 (Mac)
Anton võtab Point TV kaheksandas osas vaatluse alla standardakud ja nende laadijad, tuues välja akude olulised omadused ja laadijate erinevused ning jagades näpunäited erinevate akude kasutamise kohta. Samuti näitab Anton, kavalat nippi suuremate C ja D akude laadimiseks väiksematele AA ja AAA elementidele mõeldud laadijates. Head vaatamist.
See on tegelikult päris naljakas, et looduse krooniks peetav inimene ennast oma “alamate” metsloomade-lindude eest varjama peab.
Aga ega see tänapäeva inimene niiväga loomade-lindudega suhelda oskagi. Ikka kipub ta neile oma nina liiga lähedale toppima, selmet meie planeedi kaaselanike elu lugupidavast kaugusest jälgida. Ja eks nad seepärast “muudkui panevad plehku,” nagu üks noor loodusfotohuviline mulle kurtis. Et luura kuidas tahad, aga ikka põgenevad. Ilmselt on neisse põlvkondade kaupa genereeritud hoiatus, et kui pannile ei taha sattuda, siis hoia parem kaugemale.
Siiski on ka nii, et mõni loom teeb inimesele kurja. On need siis karud, hundid, lõvid või jõehobu. Viimast mainides tuleb meelde kuskilt nähtud shokeeriv videolõik mehest, kes jõehobu toimetamisi filmides ei hoidnud ohutut distantsi ning kahjuks juhtus temaga “Ampsti!”. Soome looduspiltnik Hannu Hautala rääkis kord oma sõbrast, ühest Jaapani looduspiltnikust, kes langes Kamtšatkal karude ohvriks. Ilmselt eraldus ööbimistelgist toidulõhnu ja … Kuid üldiselt hoiavad need kiskjad ise inimesest kaugemale ning kui neid pildistatakse spetsiaalsetest varjenditest, siis ohtu ei ole.
On loomi ja linde, kes on inimsõbralikumad, on neid, kes on väga arad ning neid, kes on isegi ohtlikud. Niisiis, et nende toimetamisi jälgida ja pildistada on vaja peitu pugeda ja ennast varjata. Aga kuhu?
Varjeriietus
Esimene samm selleks, et looduses liikudes rohkem näha, on kasutada varjeriietust. Nii enese kui ka fotovarustuse puhul. Nii võib väga lähedale hiilida näiteks metskitsedele või -sigadele. Isegi mäger, kes ilmselt kaugele hästi ei näe, sallib varjeriietuses looduspiltnikku päris hästi. Muidugi eelmainitud loomade, ja teiste “ninakate” elukate puhul peab arvestama tuule suunda, et pildistaja lõhn nende ninna ei satuks. Olen kogenud ka seda, et muidu arad hirved või kitsed tulevad üle pea tõmmatud kapuutsiga tegelast isegi lähemalt uudistama. Põdergi jääb teinekord pikalt otsa vaatama. Inimese lõhn siiski teavitab ohust ning siis on tutvuse sobitamisel lõpp.
Varjeriietuses fotograafi jälgivad metsloomad teinekord suure huviga, enne kui lõhna kätte saavad ning kiirema sammuga eemalduvad.
Lihtsamad varjed
Kui varjeriided seljas, on võimalik peituda ka põõsaste-puude taha, heinaruloonid põllu servas pakuvad teinekord suurepärast võimalust põllul toituvate metsloomade pildistamiseks. Võib üles sättida ka maskeerimisvõrgu, mille taha peituda. Neid leiab tavaliselt jahi- või militaartarvete kauplustest. Selle saab kiiresti üles mõne puuoksa või toika külge kinnitada. Ning näiteks väiksemate lindude pildistamisel töötab see variant ka hästi.
Ka põõsa tagant saab loomade elu jälgida, kui tuule suund on soodne. Siin nakitseb isamäger parasjagu kirpe.
Varjetelgid
Veelgi parem on kasutada vastavaid loodusfototelke. Telkidest olen pildistanud näiteks veelinde, tetresid ja merikotkaid. Külma ilmaga on siiski nii, et pikemalt telgis istudes on raske “looduse kutsele” vastamata jätta ning loomulikud vajadused kipuvad ebaloomulikult tugevaks muutuma. Kui aga valgel ajal telgist välja astud, on selleks korraks sessioon läbi. Muidugi kasutatakse erinevaid “mahuteid” selle probleemi lahendamiseks, aga siiski on see paljudele suhteliselt ebamugav. Tean ühte sakslasest loodusfotograafi, kes seepärast enne varjesse minekut ei söö ega joo. Askeetlik? Jah, aga ilmselt isikupärane.
Uberikus varjetelgis pole miinuskraadidega kuigi mõnus pildistada. Kuid hommikul koos tedrekudrutamisega ärgata on suurepärane kogemus.
Kõvaseinalised varjendid
Tulemuse poolest tasuvam ning kindlasti palju mugavam, kuid samas ka oluliselt kallim on ehitada kõvaseinaline varjend. Kõvaseinalised varjeonnid on teinekord tehtud ka lõhnakindlateks. Linnud inimese lõhnast teatavasti ei arva suurt midagi, siiski muutuvad nad valvsaks iga varjendist kostva krõbina peale. Seepärast on korralikud varjendid ka heli-isoleeritud. Isoleeritud varjendid peavad ka sooja ning neis on mõnus hommikust õhtuni istuda ning loodust jälgida.
Suurematesse piilukohtadesse jäädakse isegi üle öö või mitmeks ööks. Nendes on kööginurk ja ka käimla. Ehitamine on aga suhteliselt kulukas ning on jäänud looma- ja linnupildistamisteenust pakkuvate ettevõtjate mängumaaks. Muidugi võivad loodusfotosõbrad ka ise meeskonna kokku panna ja koos ühiste vahenditega oma varjendi ehitada. Samas tasub mõelda ka selle peale, et kas on aega ja energiat ning vahendeid sööda ette vedamiseks. Professionaalsed loodusfotograafid veedavad fotovarjendi “üksikvangistuses” oma karjääri jooksul kokku teinekord kümneid aastaid.
Kui varjend on olemas ja üles seatud avaneb suurepäraseid pildistamisvõimalusi. Aasta 2004 aprillis, kui olin valmis saanud oma esimese varjetelgi ning selle Muhu rannas lahtisulanud veesilma äärde üles sättisin, sain unustamatuid kaadreid ristpardist ning naerukajakst. See oli midagi erilist. Nüüd sai lindudele, kes muidu nii arad, väga lähedale, ilma et oleks nende igapäevaseid toimetusi seganud.
Sellest peale olen seadnud üles erinevaid pildistamisvarjendeid ning mul on olnud õnn jälgida lindude ja loomade toimetamisi päris lähedalt, mis muul viisil poleks võimalik. Kord tuli üks noor tedrekukk varjetelgist vaid paari meetri kaugusele vaatama, et mis marki minu objektiiv on. Kui sellest sotti ei saanud, jalutas rahulikult edasi. Niimoodi saab jätta lindudele-loomadele nende vabaduse olla oma territooriumil peremehed – ja see on inimesest üllas ja hea.
Külmaga on soojendatavas kõvaseinalises varjendis päris mugav pildistada. Sööda ees hoidmine nõuab pingutusi, kuid merikotka pilt on vääriline tasu.
Ujuvvarjendid
Ujuvvarjendid on suurepärased abivahendid veelindude pildistamiseks. Nende ehitamine nõuab nupukust, nende kasutamine, aga tarkust. Kunagi ei tohiks ilma päästevesti või ujuva kostüümita minna ujuvvarjendiga veekogule, kus jalad ei ulatu põhja. Ujuvvarjendi kasutamine suurtel veekogudel või mereäärsetes oludes nõuab erilist ettevaatust, sest tuul võib kanda varjendi koos piltnikuga avavetele. Kui jalad põhja ei ulatu, päästevahendeid, ankrut ning veekindlat telefoni pole, ei tasu sellist riski võtta.
Kui ujuvvarjendi kasutamise aeg jääb jahedasse perioodi, siis tasub mõelda ka selle peale, et alakeha püsiks soojas! Nii saab rahulikult vees toimetada ning ujuvvarjendi sagedase kasutamise korral ei pea kartma ka võimalikke liigese- või eesnäärmeprobleeme, mis võivad ilmneda alles aastaid hiljem.
Tuttpütipere hommikusel ujutuskäigul. Pojake laseb ennast sõidutada ja silitab oma udusulgi. Ujuvvarjend.
Kindlasti on ka auto üks võimalik varjend, kust saab hea õnne korral elusloodust pildistada. See eeldab aga seda, et kaamera on kõrvalistmel või süles.
Selline peitusemäng on tore ning lisab unustamatute mälestuste näol elule vürtsi. Alustada tasub kõige lihtsamast – varjeriietusest ja tuule suuna arvestamisest. Ning kui endal pole võimalik telke üles seada või varjendeid ehitada, tasub uurida võimalusi vastavate teenuste pakkujatelt. Kodu-Eestiski on neid juba mitmeid. Poe siis peitu, sest võib tõesti juhtuda, et loom tuleb!
See ristpart oli minu varjetelgis pildistamise esimene “pääsuke”.
Panasonic tõi CES elektroonikamessi eel välja oma 2010 aasta digikompaktide valiku. See koosneb kuuest isendist: Soodsaima hinnaklassi esindaja Lumix DMC-F3, laia vaatenurgaga suumobjektiividega kaamerad DMC-FH1, DMC-FH3 ja DMC-FH20 ning siis veel kaks kompaktset ja stiilse väljanägemisega digikompakti DMC-FP1 ja DMC-FP3. Kõik Panasonicu uued digikompaktid toetavad veebruaris turule tulevat SDXC mälukaarti.
Panasonic Lumix DMC-F3
- 12.1 MP CCD-sensor
- F2.8-6.2, 4× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 112 mm (35 mm ekvivalent)
- Tegemist on ainukese Panasonicu digikompaktiga, millel ei ole optilist värinastabilisaatorit
- 2.7″ LCD, 230,000 px
- Vaid mõned Panasonicu suurest “Intelligent” omaduste ampluaast: ISO automaatne määramine, näotuvastus, stseenituvastus
- Videoklipp: 1280 x 720 px (30 fps)
- 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
- 220 võtet ühe laadimiskorraga
- Värvivalik: must ja hõbe
- Hind ja saadavus on veel teadmata
Panasonic Lumix DMC-FH1
- 12.1 MP CCD-sensor
- F2.8-6.9 (!), 5× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 140 mm (35 mm ekvivalent)
- Optiline värinastabilisaator (Mega OIS)
- Kompaktne, harjatud metalse pealispinnaga korpus mustas ja hõbedases värvitoonis
- 2.7″ LCD, 230,000 px, automaatne ekraani taustvalgustuse reguleerimine
- Automaatrežiim (Intelligent Auto)
- Videoklipp 1280 x 720 px (30 fps)
- 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
- 310 võtet ühe laadimiskorraga
- Hind ja saadavus on veel teadmata
Lumix DMC-FH3
Erinevusena eelmisest, DMC-FH1 kaamerast on FH3 aparaadil 12,1 MP sensori asemel 14,1 MP CCD sensor.
Lumix DMC-FH20
Erinevusena DMC-FH1 kaamerast on FH20 aparaadil järbmised tehnilised parameetrid:
- F3.3-5.9, 8× suumiga objektiiv, fookuskaugus 28 – 224 mm (35 mm ekvivalent)
- 300 võtet ühe laadimiskorraga
- Värvitoonid: hõbedane, punane lilla, must
Panasonic Lumix DMC-FP1
- 12.1 MP CCD sensor
- F3.5-5.9, 4× suumiga objektiiv, fookuskaugus 35 – 140 mm (35 mm ekvivalent)
- Optiline värinastabilisaator (Mega OIS, mitte Panasonicu uuem Power OIS)
- Kompaktne alumiiniumist kere hõbedases, mustas, punases sinises ja roosas värvitoonis
- 2.7″ LCD, 230,000 px, automaatne ekraani taustvalgustuse reguleerimine
- Automaatrežiim (Intelligent Auto)
- Näotuvastus, punasilmsuse eemaldamine
- Kaamera on pildistamisvalmis sisse lülitamise hetkest alates kolme sekundiga
- Videoklipp: 1280 x 720 px (30 fps)
- 40 MB sisemälu + SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
- 300 võtet ühe laadimiskorraga
- Hind ja saadavus on veel teadmata
Lumix DMC-FP3
Erinevusena eelmisest, DMC-FP1 kaamerast on DMC-FP3 aparaadil 14,1 MP sensor, 3.0″ puutetundlik LCD-ekraan (230 000 px) kus saab määrata teravustamispunkti näpuga toksates. FP3 kere saab olema sinises, mustas ja hõbedases värvitoonis.
Juba Preteci turundusnipi ajal oli Panasonic välja käinud lubaduse olla esimene, kes paiskab tootmisesse ja ka müüki maailma esimesed SDXC kaardid. Tundub, et firma ei ole sellelt kursilt hälbinud. Nimelt teatab Panasonic, et 64 GB ja 48 GB SDXC kaardid on juba masstootmises. Need evivad Panasonicu sõnul kirjutamiskiirust kuni 22MB/s ja jõuavad poodidesse veebruarikuus.
Veel eelmisel nädalal ei olnud turul veel ühtegi seadet, mis oleks suutnud andmeid SDXC kaardile salvestada. 5. jaanuaril tegi SDXC-seadmete otsa oma uute digikompaktidega lahti Canon. SDXC mälukaarte tunnistavad ka eile esitletud Panasonicu kompaktkaamerad.
Aasta tagasi, CES elektroonikamessi aegu kuulutas SD Association välja uue mälukaarditüübi nimega SDXC. See on oluline samm edasi senisest SDHC kaardist. Kui viimase maksimaalne maht on 32 GB, siis SDXC maksimaalne võimalik maht on koguni 2000 GB. Rääkimata kiiremast andmevahetuskiirusest.
Eelmise aasta kevadel demos maailma esimest SDXC kaarti Pretec. Selle maht oli 32 GB ning ka andmevahetus toimus sama kiiresti nagu SDHC kaartidel. Preteci kaartidest pärast seda enam midagi kuulda pole olnud ja ilmselt ei ole nad veel turule jõudnud.
2009 suve lõpul kuulutas oma SDXC kaardid välja Toshiba. Need olid juba 64 GB mahtuvusega ning suutsid andmeid lugeda kiirusega 60 MByte/s. Toshiba kaardid peaksid turule jõudma 2010 kevadel.
