Paistab, et tali jääb tänavu taeva, millest on minusugusel talvefännil muidugi äärmiselt kahju. Lootus vastupidiseks veel püsib… Küll aga annab talve hilinemine võimaluse võtta luubi alla üks suvine foto meie rahvuslinnust – suitsupääsukesest. Vaatamata sellele, et suitspääsukesed ise naudivad puhkust kusagil Aafrikas, on detsembris pääsukesest rääkimine tänavu kohane, sest Eesti Ornitoloogiaühing tähistab oma 90. juubelit ning suitsupääsuke on nende vapilind.
Suitsupääsukesi võib Eesti kõikjal kohata. Talle meeldib elutseda inimeste läheduses, mistõttu on kõik temaga tuttavad. Nendel põhjustel on kõik tuttavad ka suitsupääsukese kihutaja tüüpi eluviisiga. Pääsukeste maailmas toimub kõik pöörasel kiirusel. Nende lennuoskused on legendaarsed. Mina võtsingi endale ülesande tabada suitsupääsuke ilusas poosis suurel kiirusel lendamas. Ilmselt mitte kõige kergem ülesanne, on vist kõik nõus.
Kuna suitsupääsukesed on pisikesed linnud, siis nende parajalt suurelt kaadrisse püüdmiseks, arvestasin pildistamisdistantsiks 5-6 meetrit. Suitsupääsukeste lennukiirus on 11-20 meetrit sekundis. Kiire rehkendus ütles, et sihtides pääsukest 10 meetri kauguselt on mul pool sekundit aega, et lind 5-6 meetri kaugusel kaadrisse saada. Seda siis 11 meetrit sekundis lennukiiruse juures. Aeglaseim kiirus on neil madalal vee kohal lennates ja saaki püüdes. Saak käes ja eesmärk naasta pesale pannakse mootori kiiremini käima ja lennukiirus suureneb. Seega tuleks pildistamise õnnestumise tõenäosuse huvides varitseda seal, kus pääsukesed kasutavad aeglasemat käiku.
Pääsukeste rehnut paigas, oli tarvis teha veel fototehniline kalkulatsioon. Kuna liikumiskiirus on väga suur, eriti kui arvestada distantsi pääsukese ja fotograafi vahel, siis oli selge, et tarvis läheb hästi kiiret säriaega. Lisaks kiirusele muudavad pääsukesed ka väga äkiliselt kurssi, mistõttu võiks objektiiv olla suhteliselt kerge. Sõelale jäi 300mm F2.8 objektiiv. „Aeglasel“ lennul läbib suitsupääsuke 5-6 meetri poole sekundiga. Ka kõige kiirem kaamera ei suuda nii suurt muutust jälgida, mistõttu lülitasin ma autofookuse üldse välja ja kasutasin käsitsi teravustamist. Keredest oli mul valida Nikoni D3s-i ja D3x-i vahel. Ilmne valik oleks vist D3s, mis teeb 9 kaadrit sekundis, kuid mina valisin D3x-i, mis teeb küll vaid 5 kaadrit sekundis, kuid mille suurem sensor annab päris palju lõikamisruumi. Peagi selgus – üllatus-üllatus – et kiire kere polegi kiirete lindude pildistamisel väga oluline, sest pääsuke oli õiges kohas nagunii ainult ühe kaadri ajal.
Tulles tagasi talve juurde, siis praegune aeg on vaatamata lumepuudusele siiski hea aeg pisilindude pildistamiseks. Samasugust loogikat saab kasutada ka näiteks köögiakna taga pekil käivate rasvatihaste jäädvustamiseks. Kõigepealt head talve saabumist ja siis head suvise pildistamistehnika talvist rakendamist!
Pildi esitlus ja tehnilised andmed:
Valgus – Keskpäevane valgus, mis järvekaldal on alati ilusam kui heinamaal
Pildiformaat – Lõigatud 3:2-le kaader. Lõigatud igast servast,e t pääsukest kaadri lähemale tuua. 24-megapiksline algmaterjal lubas kääre julgelt kasutada
Kadreering – Pildistatud käest istudes järvekaldal jalgupidi vees. Algselt oli pääsuke kaadri keskel, järeltöötluse käigus andsin rohkem ruumi ettepoole
Ava – F4, et teravussügavust natukenegi suurendada täisavaga võrreldes
Tehnika – Nikon D3x + Nikkor 300mm F2,8 VRII
Säri – Päevane päikesevalgus andis säriks F4, 1/4000, ISO 400
Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop Lightroom 3 tarkvaraga