Kõle sügis on kätte jõudnud ning bändid kolivad oma esinemistega tagasi klubidesse, kontsertsaalidesse ning pimedatesse keldritesse. Esimeses artiklis rääkisime sellest, et mida kontseridele pildistama pääsemiseks jälgida, siis nüüd läheme sammu edasi ja vaatame, et mis meil üritusele sisse astudes fotokotis olla võiks.
Kontserdipildid kitobjektiiviga? Miks mitte!
Kõige levinum kooslus on muidugi mingi kere + kit-objektiiv – suure hulga harrastajate põhikomplekt, millega olen ise ka aastaid läbi ajanud. Tuleb tõdeda, et selle komplektiga võib ka väga edukalt hakkama saada, kuid võib ka kõvasti jänni jääda.
Elu on ilus, kui kontsert toimub mõnes suuremas kohas, kus on investeeritud ka valgustusse (või on just konkreetse ürituse korraldaja sellele rohkem mõelnud ja tehnikat juurde rentind) ning valgustaja mõtleb ka fotograafide peale. Siis on valgust enamasti piisavalt ning saab küllaltki pimeda kit-objektiiviga vägagi korraliku pildi. Seda pidu saab rikkuda vaid valgustaja (tõsi, vahel võivad ka siin taga olla bändimeeste nõudmised), kes järjekindlalt näitab välja oma punase valguse lembust ning muud värvid tagaplaanil hoiab.
Kit-objektiiv on täiesti piisav ka siis kui laval strobo välgub, võimalus väga põnevaid siluette püüda.
Tänaseks tegevuse lõpetanud bänd Leech üritusel Jõuluküte ‘07. Nikon D40 + 18-55mm + hea valgus
Nüüd aga jõuame sinna kus kit-komplekti omaniku peol usinalt tuure maha keeratakse. Selleks siseneme keskmisse konstertpaika ning näeme, et lava on küll hämaras saalis näha, kuid pildistamiseks on paganama pime.
Sellisel juhul tuleb enamasti leppida, et lauljast nüüd teravat, müravabat ja hea valgustusega lähivõtet ei tee. Tuleb läheneda teisiti. Üldjoontes leiame siiski mõned prožektorid, mis juhuslikke heledamaid valgusvihke heidavad ning see tuleb ära kasutada. Vabalt võib lasta osal kaadrist ära põleda, kui see annab meie ülejäänud pildile hea valguse ning tihtipeale ka väga mõnusa efekti.
Teine võimalus on leida oma kaamerale vähe kindlam tugi ning panustada pikemale säriajale, sest kontsertpiltite puhul pole veel kuulnud pahandamist stiilis „aga näe, see pilt ju ei ole üleni terav ikka, trummari käsi puhta udune“. Pigem lisab see pilti elu, liikumist ja emotsiooni. Hea õnnestumise korral võib ka terve muusiku „uduseks lasta“ ning ikka inimesed kiidavad.
Kehv valgus, kit obje, kergelt udune, tulemus rahuldav. Londonis tegutseva ¾ ulatuses eestlaste bändi DND plaadiesitluskontsert Tartus Genklubis.
Tehnika, mis igal kontserdipildistajal kotis olla võiks
Oletame nüüd, et algaja kontserdipildistaja on saanud lotovõidu ja plaanib seda järgmisel päeval kontserdile tähistama minna. Enne aga hüppaks kauplusest läbi ning ostaks siis vähemalt oma kaamerakere ette mõne teise objektiivi. Fotopoes selgub, et ega selleks nüüd lotovõitu vaja poleks olnudki – kontserditeks sobiva valgusjõulise objektiivi saavad vähemalt Nikoni ja Canoni omanikud suhteliselt soodsa hinnaga kätte (u 140-250€). Selles hinnaklassis mõtlen ma üpris üheselt 50mm fiksobjektiive, mille avade valgem ots jääb enamasti vahemikku 1,4-1,8.
Elu võiks lilleks nimetada siis, kui meie kaamerakotis on komplekt, milles sisaldub üks korralik kere, mis kõrgematel ISO astmetel meile kohe meeletut müra tootma ei hakka, lisaks veel 2-3 objektiivi, milleks minu nägemuses võiks olla:
- Suhteliselt laia nurgaga valgusjõuline (F/2.8) suumobjektiiv
- 50mm fix fookuskaugusega (F/1.8) objektiiv eriti kehvadeks oludeks
- Valgusjõuline suumobjektiiv (Toon eri tootjate enda lemmikud välja: Pentax DA* 50-135mm F2,8 ED IF SDM objektiiv, Nikkor AF 24-85mm F2,8-4 IF D objektiiv, Canon EF 24-70mm F2,8 L USM objektiiv)
Valgusjõuline obje päästab õhtu. Talbot esinemas Viljandi lennukitehases
Tõsi – see viimane komplekt eeldab juba vähe suuremat väljaminekut, kuid suurel enamusel juhtudest ei tohiks selle varustusega hätta jääda. Samas olen aga viibinud kontseril, kus bänd esines õhukese kardina taga ning kardinale lasti eestpoolt data-projektoriga visuaale või kus kogu valgustus seisnes samuti projektorist tulevas ujuvas värvidekombinatsioonis. Peaaegu nii pime, et ei näe näppugi suhu pista, rääkimata siis pildistamisest.
Loe ka sellest, et kas kontserdil üldse tohib pildistada