Ees ootas reis Põhja-Ameerika lääneosa rahvusparkidesse ning loomulikult oli üks minu peamisi ootusi saada sellelt reisilt palju ja häid maastikufotosid. See pani mõtlema kaasavõetava tehnika peale. Kui maastikufoto, siis muidugi lainurk-objektiiv.

Kuna mul endal väga head ja piisavalt laia vaateväljaga objektiivi pole, siis pöördusin Photopointi fototehnika rendi poole. Jäi ainult küsimus, kas võtta lainurk ehk 24-70mm või koguni Pentax 15-30mm f/2.8 ülilainurk. Kuna Pentax 24-70mm f/2.8 fookuskauguste vahemik on universaalsem ja objektiiv ise igapidi väiksem, siis otsustasin selle kasuks. Võib-olla ehk suuremgi argument oli see, et soovisin objektiivi ees kasutada filtreid, kuid 15-30mm objektiivi puhul seda ilma spetsiaalse rakiseta teha ei saa.

Tagantjärgi pean siiski ütlema, et 24mm pakutav vaatenurk jäi kohati kitsaks ning alati ei olnud võimalik olukorda lahendada ka panoraamvõttega.  

Eeltöö

San Francisco panoraam nii, nagu see paistab Kuldvärava sillalt. Taamal Oakland Bay Bridge ja esiplaanil Torpedo Wharf. Pentax K-1 + Pentax D-FA 24-70mm F2,8 objektiiv @35mm, F8, 1/125s, ISO100.  

Enne Nevada, Arizona, Utah ning California idaosa rahvusparkide külastamist kavatsesin veeta paar-kolm päeva San Franciscos. Kõige suurem soov oli pildistada Golden Gate Bridge’i ehk Kuldvärava silda hommikuses udus.

See mõte ei ole originaalne – Frisco on turiste täis ning nad kõik pildistavad ka Kuldvärava silda, lisaks veel kohalikud inimesed ja elukutselised fotograafid. Sellegipoolest tahtsin ise saada seda kogemust ning paremaid pilte kui keskpäeval silla jalamilt telefoniga klõpsitud.  

Kuigi veeb, FB ja Instagram on Kuldvärava sillast tehtud väga häid fotosid täis, jääb ikkagi küsimus, et kust on need pildid üles võetud? Siit jõuangi teemani, millega iga veidi tõsisem pildistaja peab arvestama – eeltöö. Teisisõnu kust, millisel kellaajal, nädalapäeval, aastaajal on kõige suurem tõenäosus saada soovitud kaader oma pildistamisobjektist.

Kuna mul oli aeg piiratud pooleteise päevaga, siis keskendusin pildistamiskohale ning päikseloojangu ja -tõusu ajale. Tänapäeval on lihtne – internetist leiab kõike, sealhulgas hulganisti Kuldvärava silla pildistamisele pühendatud veebilehti või blogipostitusi.

Lisaks „kirjanduse“ uurimisele tahtsin enne päikseloojangut mõned potentsiaalsed pildistamiskohad läbi käia ning ka Kuldvärava sillal jalutada. Seetõttu alustasin Presidiost – silla lõunapoolse otsa lähedale jäävast ja ilmselt Frisco kõige kõrgemast kohast. Silme ees olid soovitatud pildistamiskohtadena Baker ja Marshall Beach ning kõrgemal nõlval nende vahel asuv Battery Crosby.

Sellegipoolest on hoopis teine asi rääkida mõne inimesega, kellel on endal kogemus, veel parem kui kohalikuga. Peatudes ühes ookeani poolses vaatepunktis – Immigrant Point Overlook – astus ligi jalgrattur, nimeks Morgan ning küsis, kas otsin silla pildistamiseks head kohta. Tema tähelepanu oli tõmmanud minu statiiv. Mitte et mu statiiv oleks kuidagi eriline vaid et mehi, kel on statiiv kaasas, olevat vähe. Ta oli kohalik ja suur fotoentusiast ning oskas jagada kamaluga soovitusi Kuldvärava silla pildistamiskohtade ja –aegade asjus.

Tema soovitus oli alustada Crosby rannakaitsepatareilt ning liikuda mööda Batterys to Bluffs’i matkarada tasapisi alla Marshalli ranna poole. Nii jääb päikseloojang vasakule ookeani kohale ning paremat kätt jääv sild on pehmest õhtuvalgusest värvitud nii enne kui ka peale loojangut. Samas on kaugus sillast veel piisav, et korraga saaks kaadrisse kogu silla oma 2,7 km pikkusega.

Päevased fotod Marshalli rannalt

Päevane vaade Kuldvärava sillale Battery Crosby juurest Marshalli rannale laskuvatelt treppidelt. Siinpool väina on San Francisco ja teisel pool Marin Headlands. Pentax K-1 + Pentax D-FA 24-70mm F2,8 objektiiv @58mm, F8, 1/250s, ISO100.  

Marshalli rannal kuluski mul peamine aeg nii päeval luuret tehes kui ka õhtul juba pärispilte otsides. Marshall Beach on kitsas ja mitme üsna eraldatud osaga rand ning ulatudes otse silla jalamile, pakub erinevalt kauguselt vaateid.

Ranna omapära on see, et mingi osa sellest on võtnud oma valdusse nudistid. Kui päeval tegin seal proovipilte ning liikusin rannajoont mööda tasapisi silla poole, siis ühel hetkel jõudsingi nudistide sekka. Kuna ma neid ei pildistanud, siis neil polnud ka minu vastu mingit huvi.

Marshalli rannal liikudes peab arvestama tõusuveega – see saabub järsku ning suleb kuiva jalaga tagasi saamise võimaluse. Aga tagasi peab tulema, sest enne Fort Point’i kindluse juurde jõudmist on liikumiskeelu tsoon. Lahke pargivalvuri abiga mul see siiski õnnestus, aga oleks võinud minna ka halvasti, kui pargivalvuri asemel oleksin kohtunud teede ja rajatiste ameti valvuritega. Nii sain külastada Fort Point’i muuseumi ning läbi käia mõne potentsiaalse pildistamiskoha ka päikesetõusu jaoks. Eelkõige siiski säästsin tunnikese valget aega ning käisin ära silla enda peal.  

Kuldvärava sillal on muidugi suurepärane teha selfie’sid, taustaks pülooni teraskoloss või lahele avanev vaade, aga võib püüda tabada silla mastaapi ka veidi teise nurga alt. Siin tulevad juba väga hästi esile lainurga eelised – 24mm võimaldab saada sellest motiivist palju mõjuvama pildi, kui minu tavapärane 35-40mm. Pentax K-1 + Pentax D-FA 24-70mm F2,8 objektiiv @24mm, F11, 1/125s, ISO400.  

Päikeseloojangu ajal 

וhtune vaade Kuldvärava sillale üsna samast kohast, veidi kõrgemalt Marshalli ranna kohalt. Loojanguvalguse kuma värvib pehmelt kaldajärsaku, Fort Point’i müüri ja silla. Pentax K-1 + Pentax D-FA 24-70mm F2,8 objektiiv @65mm, F11, 1/8s, ISO100.  

Laupäevaõhtune päikseloojangu kumas Golden Gate Bridge’i pildistamine algas Crosby rannakaitsepatareilt Marshall’i rannale laskudes. Päikseloojang ise oli üsna kiire ja ilma igasuguse draamata. Loojanguvärvid olid mõnevõrra teistsugused – harjumatult vähe on oranži, see-eest on intensiivset rohekas-heledat kollast, mis mõne aja pärast peale loojangut muutub lillakaks. Nii sai ka muidu erkpunane sild kaetud erinevate toonidega.

Ehk isegi kaunimaks läks pimedas, kui kõige silmatorkavamaks muutusid silla tuled ning nende peegeldus veel. Kuid sellega peab olema hoolas, et katkematu voona sillal liikuvate autode tuled ei tekitaks kaadris ülepõlenud valgusjutte.

Vaade piki silda ehk “Golden Gate Overlook”

Päevane ja õhtune vaade Golden Gate Overlook’i vaatekohast. Pimedas muutub Kuldvärava sild ka päriselt kuldseks. Kuigi pildistan Pentax K-1 kaameraga juba kolm aastat, siis ikkagi mõni asi üllatab. Seekord dünaamiline ulatus – autotulede tekitatud tulejõgi ei ole ülepõlenud. Pentax K-1 + Pentax D‑FA 24-70mm F2,8 objektiiv @70mm (mõlemat kaadrit on lõigatud, st tegelikult oleks seda motiivi hea pildistada teleobjektiivi lühema otsaga).  

Ilmselt kõige populaarsem Kuldvärava silla pildistamise koht on Golden Gate Overlook, millelt avanev vaade on sillaga otse samal joonel, pakkudes nö otseportreed. See vaade on kõige efektsem kindlasti pimedas, kui sild ja autotulede joonistatud valguslindid tulevad taamal oleva pilkase pimeduse taustal hästi esile. Samas annavad kolm tihedalt autosid täis lähenevat ja kaugenevat sõidurada väga intensiivse valgusvoo, nii et ülesärisse sattumine on peaaegu paratamatu. Ilmselt oleks seda vaadet paremgi pildistada päris öösel või enne päiksetõusu.

Golden Gate Overlook’i vaatekohale viib rada ka Marshalli rannalt, minnes esmalt treppidest üles ja siis mööda California Coastal’i matkarada, aga võib läheneda ka silla poolt mööda Bay Trail’i.  

Pildistamine päikesetõusu ajal

Varahommikune vaade „kalameeste kailt“ (Moore Road Pier). Taevas on juba kergelt näha aokuma, kuid pildi iseloom on veel täiesti öine. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et sellest kohast on vaade sillale palju efektsem kui Marshalli rannalt. Pentax K-1 + Pentax DA* 60-250mm F4 objektiiv @60mm, F11, 30s, ISO200. Lähemate valgusallikate juures kaadri paremas servas tuleb hästi esile objektiivi üks kvaliteetidest – täiuslik starburst (kuidas seda efekti eesti keeles nimetada, ei teagi … võib-olla tähesära?). Sama ilusa tähesära tekkimist saan kinnit

Kuldvärava silla päiksetõusu aegseks pildistamiseks on küllaga kohti silla lahepoolsel, st idaküljel. Kõige lähem neist on torpeedokaatrite kai ehk Torpedo Wharf, see on ühtlasi ka kohalike kalameeste lemmikkoht, kuid nemad ilmselt silda ei piidle. Ranna äärt mööda edasi minnes pakub juba kaugemat vaadet sillale Crissy Field Overlook.

Sillale lähemal, aga mäenõlva mööda üles jalutades on jällegi häid pildistamiskohti, näiteks Battery East, aga erinevaid vaatekohti leiab ka Bay matkarajalt. Need kohad mul olidki järgmiseks hommikuseks plaanis, vähemalt esialgu.

Uued mõtted sain õhtul ühelt kaaspiltnikult, kellega sattusime kõrvuti õhtuse pildistamise ajal. Ta oli Saksamaalt ja sai aru, et minugi aktsent pole Ameerikast. Kõige olulisema asjana sain temalt teada, et USAs keeratakse kella just selle laupäeva öösel vastu pühapäeva. See asjaolu oli minu eeltööst täiesti välja jäänud. Ilma selle teadmiseta oleksin järgmisel hommikul päiksetõusu pildistamisele jäänud tunni võrra hiljaks, see tähendab, et maha maganud kõige magusama valguse.

Saksamaalt pärit fotohuviliselt sain hulga vihjeid ka pildistamis­kohtade asjus. Peamine soovitus oli minna üle silla teisele poole lahte, Marin Headlands’i. Esimene hea pildistamiskoht on kohe üle silla jõudes keerata paremale, kus Golden Gate Bridge View Vista Point pakub samuti otsevaadet sillale, lihtsalt teisest otsast. Sealt saab ka häid vaateid tõusva päikese poolt esile toodavale San Francisco kõrghoonete kontuurile.

Kuna just sel hommikul sattus Vista View Point’i teeots olema suletud, siis asusin otsima uut pildistamiskohta ning leidsingi rannalt Moore Road Pier’i. Kuigi kalameeste pärusmaa, on see pildistamiseks tõesti vahva koht nii San Francisco lahe kui ka linna suunas, aga ka sillale avanev vaade oli igati atraktiivne – hästi lähedalt ja madalalt.  

Kuldvärava sild kaugemalt

Aoaegne värvide mäng San Francisco lahel. Kuna pildi keskne osa – Frisco skyline – asus päris kaugel üle lahe, siis otsustasin sel hommikul kasutada lainurga asemel teleobjektiivi. Pentax K-1 + Pentax DA* 60-250mm F4 objektiiv @75mm, F11, 6s, ISO100.   

Kui on soov saada vaadet Kuldvärava sillale ja taamal asuvale Frisco äripiirkonnale kõrgemalt-kaugemalt, siis tuleks minna Marin Headlands’i ookeani- ehk läänepoolsele küljele. Otse veepiiril on Kirby Cove, kuid mingitel puhkudel võib otse randa viiv kruusatee olla autodele suletud. Kõrgemalt pakuvad väga vahvaid vaateid Marin Headlands Vista Point ja Headlands Lookout, kuid tegelikult on see mägitee täis häid vaatekohti.

Kui on võimalus, siis tasub Conzelman Road läbi sõita ning ise järele vaadata. Väga atraktiivne vaatekoht oleks kindlasti Point Bonita tuletorni juures, kuid sinna saab vaid mõneks tunniks päevasel ajal kuna tuletorni juurde viiv jalakäijate tunnel on suurema osa ööpäevast lukus.

Marin Headlands’i vaatekohad on kõik ühtviisi head nii loojangu kui ka päiksetõusu pildistamiseks. Konkreetse koha ja aja pildistamiseks sobivuse üle otsustamisel on suur abi mõnest päikse liikumist näitavast äpist, mõni neist kuvab taustal kaarti koos täpse asukohaga.  

Kokkuvõtteks

Tagasi vaadates Kuldvärava silla pildistamisele on hea rahulolutunne – üks monumentaalne objekt on nähtud ja sain sellest hulga korralikke pilte nii päise päevajal, päikseloojangul, pimedas ja ka päiksetõusul. Ilma eeltööta ja õigeid inimesi kohtamata oleksid jäänud avastamata head pildistamiskohad ning tulemus ei oleks pakkunud nii palju rahulolu.

Natuke kripeldab, et San Francisco lahe kuulus udu jäi nägemata ning udust sirutuv Kuldvärava sild pildistamata. See oleks kindlasti väljakutse ka fototehnikale ning Pentaxi ilmastikukindlus oleks saanud järjekordseid kiidusõnu. Nagu Morgan ütles – viimasel korral udus pildistades pidi ta kaameralt ja objektiivilt vett maha pühkima.

Suur aitäh Photopointi fototehnika rendile, sel reisil oli Pentax D‑FA 24-70mm F2,8 objektiiv täiesti asendamatu!      

(7)

The post Kuidas ma pildistasin maailma kõige kuulsamat silda? appeared first on Photopointi ajaveeb.