Sveni pildilood – 4. Peegeldus
autor: Lauri Veerde

©Tekst ja fotod: Sven Začek

Tam-ta-ram-ta-ram-ta-raa! Facebooki küsitluse käigus on selgunud kõige huvipakkuvamad pildid. Kaheksa häälega maandus esikohale foto virmalistest pealkirjaga „Peegeldus“. Teisele kohale tuli kohtumine hundiga, millest mul õnnestus jäädvustada erinevaid võtteid, kuid loona moodustavad need terviku, mispärast saab hundiloos olema kolm erinevat fotot. Pjedestaali viimast astet jäid jagama fotod uudishimulikest metssigadest ning üle lageraba saabuvast tormipilvest. Otsustasingi teha nii, et võtame fotod ette järgnevates pildilugudes. Täna virmalised, jaanuaris hundid ning veebruaris sead ja tormipilv.

Vaatamata sellele, et ma olen Eestiski kahel korral virmalisi näinud ja ühel korral ka pildile püüdnud, siis meie kodumaa ei ole kindlasti paik, kus tasub virmaliste pildistamist planeerida. Esiteks, esineb virmalisi meil liiga harva. Teiseks, valitseb meie pisikese riigi taevas alati valgusreostus. Ööpildistamise tarvis on vaja täiesti puhast taevast, mis eksisteerib alati tsivilisatsioonist küllaltki kaugel. Kui Eestis Tallinna kuma eest põgenema hakata, siis tuleb vastu Tartu või Pärnu kuma. Sõites Ida poole Narva ja Rakvere ning Mustvee kumad. Sõites Tartust lõunasse tulevad vastu Võru ja Valga. Tegelikult ei ole Eestis kohta, kuhu valgusreostus ei ulatuks. Valgusreostus lööb muidu sinisesse öötaevasse imelikud kollakas-oranžid laigud, mis muu tonaalsuse ja värvidega kuidagi kokku ei sobi.

Küllaga saab virmalisi ja üldse öötaevast naudinguga pildistada Põhja-Soomes, Põhja-Rootsis ja Norras. Seepärast tuleb seekordne fotogi Soome Lapimaalt. Sealseid kõrgemaid mäetippe nimetatakse Vaaradeks ja mööda teed sõites viitavad liiklusmärgid alati suurematele vaaradel viivatele teedele. Seega sobiva pildikoha leidmine päevasel ajal pole mingi probleem. Minu eesmärgiks oli pildistada öötaevast ilma igasuguse valguseta. Seepärast sai üles mindud ajal, mil kuud ei olnud. Virmalised olid lihtsalt väga heaks boonuseks, mis terve öö taevas erineva tugevusega lainetasid. Temperatuur oli -25 peal ja lagedamates kohtades puhus tugev tuul. Lisaks oli pehme lumi kohati munadeni ja seda isegi räätsadega käias. Ilma räätsadeta pole mõtet sinna minekut üldse planeeridagi. Öö edenedes tõusis udu, mis peagi kattis nii kaamera kui ka minu ühtlase härmakihiga. Selleks hetkeks olin ma pildistanud 3 tundi. Võileivad ja tee olid juba otsa saanud ja tuli tunnistada looduse ülemvõimu ning lahkuda. Niisuguse külma ja tugeva tuule käes kulub tohutult energiat ja söögiisu tekib justkui eikusagilt.


Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega formaat.

Kadreering – kadreeringu tingisid neli asjaolu. Esiteks see, et tegemist on ööpildiga, mistõttu peaks tähistaevas fotol moodustama äärmiselt olulise osa. Virmalistelaine oli suhteliselt madalala ja moodustas hea ülemineku taevastelt asjadelt maistele. Teiseks aspektiks olid suured kuused, mis kõik koonduvad ülepoole juhtides niimoodi ka vaataja pilgu läbi pildi alt üles. Kolmandaks soovisin ma midagi ka esiplaanile, et vaatajal oleks nö stardipaik olemas. Selleks pakkusid hea võimaluse valgejänese jäljed, mis justkui peegeldasid taevas mänglevaid virmalisi.

Võttenurk – Valitud niimoodi, et taeva osakaal pildis oleks suurem. Seega üpriski madal. Umbes vöökoha kõrgusel.

Ava – Täisava, kuna valgust lihtsalt polnud ning ülilainurkobjektiividel jätkub teravussügavust enam-vähem hästi. Suur A1 foto näeb suurepärane välja.

TehnikaNikon D3. Nikkor AF-S 14-24mm F2,8 ülilainurkobjektiiv. Pildistamisel kasutatud 14mm fookuskaugust.

Valgus – Pilkane pimedus ilma kuuvalguseta. Ainsaks valgusallikaks olid virmalised. Liikumine ja fotode kadreerimine toimus pealambi abil.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Nikon Capture NX2 tarkvaraga. Ma leian, et see tarkvara annab niisugustes rasketes tingimustes kõige parema tulemuse. Photoshop teeb sinise liiga intensiivseks ja küllastunuks.

Facebookis Sveni pilte valinud inimeste seast loosisime välja ühe õnneliku auhinnasaaja. Loosiõnn naeratas Evelin Pindmaale. Evelin saab nüüd valida Sveni loodusfotode seast pildi, mida ta soovib enda koduseina kaunistama. Sveni digipildi kannab suurele lõuendile artprint. Palju õnne Evelinile!

Suuri fotosid saad ka sina tellida aadressil artprint.photopoint.ee.

Mida püüda pildile detsembrikuus?
autor: Remo Savisaar

©Tekst ja fotod: Remo Savisaar

Kätte on jõudnud üks minu lemmikaastaaegadest – talv! Vähemalt praegusel hetkel see tõeline ning mitte nö kehv suusailm. Lund on rohkemgi, kui keegi selleks kuuks üldse oodata oleks osanud. Novembri lõpus paukunud pakane kaanetas ka enamus veekogusid.

Sellised lumeolud ning külm on loonud üsna head tingimused, et sellel kuul pöörata tähelepanu järgmisele:

Põllukanad

Valge vaiba alla mattunud maapinna tõttu muutuvad mõned tegelased looduses hõlpsamini vaadeldavateks. Üheks neist on nurmkanad, kes tegutsevad peamiselt avamaal – põldudel, niitudel, heinamaadel. Talvisel ajal võib neid aga kohata ka mõne majapidamise lähedal, kuuseheki alt varju otsimast. Metsast neid juba ei leia ning puudel nad ei turni. Nurmkanad on üsna arad, ettevaatlikud ja kiired ning neil on ka hea kaitsevärvus, mistõttu satuvad nad muudel aastaaegadel meie silma alla üpris harva.

Talvisel ajal kogunevad nurmkanad gruppidesse, sest seltsis on lõbusam ning nii on ka ohtum.

Siis, kui kaaslased lume all olevates urgudes toituvad, peab vähemalt üks lindudest vahti.

Lumistel maastikel on neid kanalisi üsna kerge avastada – mõnikord hakkavad nad silma nagu oleks lumisele põllule tekkinud mutimullahunnikud. Lumeurus olevatest nurmkanadest paistab sageli välja vaid mõne üksiku kanalise peanupp ja sedagi nii palju, et vaid silm „üle ääre“ kõõritama ulatub.

Nurmkanade pildile saamiseks tuleks varuda omajagu aega ning kannatust. Põllukanadele soovitan läheneda roomates, andes neile tublisti aega harjumiseks. Lihtsalt peale kõndida ei ole neile mõtet, samamoodi ei tööta rutakas peale roomamine. Oluline on lugeda märke, mida lumeurus olevad kanalised edastavad. Kui ikka pead närviliselt lumeurust nähtavale ilmuvad või hoopiski kaovad, siis on neil peagi minek -  seda kahjuks meist eemaldvuva äralennu näol. Andes neile aga aega harjumiseks ning püsides sellel ajal pikalt liikumatuna, taastub ka nende tavapärane rütm. Minu õnnestunud nurmkanade hiilimised on kestnud tavaliselt tund-paar, mille jooksul on kanalised minuga päris ära harjunud. Kui õnnestunud pildisessioon läbi, tuleks tänutäheks ka jalad ees tagasi roomata, et linde lumeurust mitte lendu peletada. Juhtub aga nii, et linnud siiski lendu lähevad, potsatavad nad sageli kusagil eemal taaskord lumme. Uuesti neid roomama ei soovita ma hakata, laskem neil ka olla ja olgem tänulikud selle möödunud võimaluse eest!

Valvet pidamas

Kui lumi kannab, võib nurmkanasid näha ka täies ilus

Metskitsed

Nii nagu nurmkanad, on gruppidesse kogunenud ka metskitsed, keda võib nüüd mõnel põllul või metsa serval hõlpsasti kohata. Neil on välja kujunenud ka oma meelispaigad, kus neid praktiliselt igal õhtul kohata võib. Selliste kohtade väljaselgitamisel kulub ära natuke eeltööd ja tähelepanekuid. Kui sellised kohad teada, saab juba järgmisel korral enne metskitsi kohale minna ja neid ootama jääda.

Lõputu, valge lume alla mähitud loodus loob ideaalsed tingimused minimalistlikus võtmes piltide tegemiseks. Eesmärk võiks olla mitte „loom suurelt kaadris“, vaid pigem „loom omas keskkonnas“. Ei maksa aga üllatuda, kui ootamatult võib avaneda ka võimalus „loom suurelt kaadris“ piltideks! Kes ootab ja pühendub, sellele antakse.

Piilukas läbi lumise põõsa

Minimalistlikus võtmes

Külalised põhjamaalt

Juba sügise alguses saabusid siia esimesed talikülalised urvalindude näol. Siis oli nende kohtamine puhas juhus. Nüüd, detsembri keskel, võib neid aga hõlpsasti erinevates kohtades tegutsemas leida.

Urvalinnud on vahvad ja atraktiivsed tegelased. Pealegi üsna usaldavad. Neil on karmiinpunane laup ja isaslindudel ka roosakas rinnaesine. Talveperioodil tegutsevad nad salkadena, kuhu võib kuuluda kümme- kuni sadakond lindu. Toimetavad nad peamiselt leppadel, toitudes lepakäbide seemneist. Osa seemneid pudeneb aga maha ja ega sedagi kraami raisku lasta. Nii tegutsetakse ka maapinnal. Lisaks sellele meeldivad neile veel kaseurbade seemned ja ka nõgeseväätidel võib leida neid tegutsemas. Nad on osavad, turnides peenematelgi okstel, selg sageli allapoole.

Loodusfotograafile on urvalinnud üsna kerge saak, sest inimest nad väga ei pelga. Muidugi tuleb taaskord varuda aega ja läheneda neilegi vaikselt, andes aega harjumiseks. Selliselt lähenedes võib aga ühel hetkel vaadelda neid tegutsemas juba oma käeulatuses ja kogu ilus. Olgu kaugus milline tahes, neid rõõmsameelseid linde vaadeldes on elamus garanteeritud!

Urvalinnud, toitumas lepaurbadel

Külma oli omajagu ning kohev sulejope kulus marjaks ära

Head aasta lõppu, elamusi, hoolivust ja kodusooja!

Mine lumisesse loodusess pildistama – kõige ilusama foto saad saata Sony fotokonkursile “Parim talvefoto” Snap.ee veebilehel.

Pentax peegelkaamera K-5 pälvis Dpreview hinnaliseima kuldse auraha
autor: Lauri Veerde

Kõikide fotograaafide veebimeka Dpreview.com on valmis saanud põhjaliku ülevaate Pentaxi uusimast peegelkaamerast K-5. Aparaat, mida fotofoorumid selle dünaamilise ulatuse, kiiruse ja ergonoomilisuse poolest ülistavad, sai vägagi sooja vastuvõtu osaliseks ka Dpreview meeskonna poolt. Iseäranis selgelt toodi heade külgedena välja K-5 sensori detsilsus ning dünaamiline ulatus. Samuti muljetavaldavalt madal digimüratase kaadri varjualades ning suurepärane koostekvaliteet ning kasutamismugavus.

Lõppsõnas välja toodud miinuste hulgas olid esireas automaatse teravustamise süsteem (selle paidlikkus jäävat alla konkurendile Nikon D7000), lukustatav programmiratas ning eraldi nupu puudumine video filmimise alustamiseks. Samas mainitakse, et kaamera puudused on üpris tühist laadi ning ühelgi neist ei ole piisavalt kaalu eelistamaks muud peegelkaamerat K-5-le. Kõige selle tulemusena teeb Dpreview K-5 peegelkaamerale pika pai ja riputab objektiivi külge kuldse auraha. K-5 skoorib 83 protsendipunktiga, mis on läbi aegade teine tulemus.

Kes on see GEENIUS?
autor: Lauri Veerde

Kas tead, kes on kõige erilisem inimene maailmas? Klikka kindlasti allolevale lingile ning saad teada. Filmi tegi Pentax – firma, kes valmistab juba enam kui 90 aastat erilisi kaameraid erilistele inimestele. Kaameraid, nagu RS1000 või K-r.

Kes on see Geenius?

Fotomeenekruusid Tartu Lõunakeskuses poole tunniga valmis
autor: Lauri Veerde

Tahad tellida oma pildiga fotomeenekruusi, aga viie tööpäeva pikkune ootamine tundub liiga pikk? Pole probleemi. Tartu Lõunakeskuse Photopointist saad nüüd tellida fotomeenekruuse ka kohapeal ootetööna.

Võta oma fotod andmekandjal ühes ning mine kohale – kui parasjagu järjekorda ei ole, teeme sulle kruusi valmis kõigest poole tunniga! Tegutseda tuleb aga kiirelt, sest populaarsemad kruusid kipuvad jõulumöllus vägisi otsa saama. Vaata kruusid valmis fotomeened.ee veebilehelt.