Valgus! Valgus on üks imeline asi, mille kõiki varjundeid on võimatu kokku lugeda. Tänu valgusele on olemas fotograafia, mis on sisuliselt valguse talletamise vahend. Tänu valgusele võib tavapärane hetk või paik saada eriliseks, mida mäletatakse elu lõpuni ning vastupidi, valguse puudumisel võib jääda ka kõige omapärasem koht igasuguse tähelepanuta.
Maastikufotograafi päevad mööduvad tihti valgust oodates. Loomafotograafil on natuke lihtsam, sest lisaks valgusele on pildil elusolend, kes vaataja tähelepanu valguse kvaliteedist hoolimata äratada suudab. Püüdes kaks asja ühele fotole – eluka ja valguse – on tulemus tunduvalt meeldejäävam.
Targad mehed on ära tõestanud, et inimsilmale meeldib soe ja pehme valgus, mida jätkub vaid lühikeseks ajaks päeva mõlemas otsas, hommikul ja õhtul. Keskpäevaselt terav valgus meie meeli sarnaselt ei eruta. Mismoodi selliseid katseid on tehtud? Väga lihtsalt. Kohas, kus liigub palju inimesi (laulupidudel, lennujaamades jm rahvaüritustel) on väljas lauake paari fotoga. Umbes nii nagu käesoleva artikli lõpus. Motiiv on sama, kuid valgus on erinev. Ning mööduvatel inimestel on palutud lihtsalt näpuga osutada, milline pilt neile rohkem meeldib. Pole vaja põhjendada, miks see või teine ja mis täpselt fotodel head on, vaid lihtsalt anda märku, kumb rohkem meeldib. Hiljem tulemusi vaadates selgus, et üks oli mäekõrguselt parem kui teine. Samamoodi on testitud ka inimeste kompositsioonitaju. Siis on ühel pildil linnuke keskse paigutusega ja teine ilusti kolmandiku peal. Jälle ei pea keegi midagi põhjendama, vaid lihtsalt meeldivama valima. Tõestus? Kolmandikereeglile allutatud foto võidab alati.
Sellised testid töötavad ja kinnitavad reeglit nö „inimestega tänavalt“ tavaliste ilusate piltide puhul. Fotokonkurssidel ja näitustel on tihti teistsugused alused ja parimateks osutuvad hoopis vastupidiste efektidega fotod. Sompus sügisvalgusega maastikupildid ja ninaga vastu kaadri serva toetuvad elukad. Päevast-päeva samasuguselt lahendatud ja supervalguse ajal vormistatud hetki vaadates võib tekkida teatud küllastumus, mille väljundiks ongi „kehvema“ valguse ja „vale“ kadreeringuga võidupildid. Ilu jääb alati vaataja silmadesse ning kui ilu üleserveerida, siis jääb domineerivaks jõuks hoopis uudsus.
Ühesõnaga peab hea fotograaf tundma väga erinevate valguste tugevaid ja nõrku külgi ning seda osates võivad tulemused olla ühtemoodi populaarsed nii tavainimeste kui ka maailmaklassist fotograafidest koosneva žürii silmis.
Piltide esitlus ja tehnilised andmed:
Esimene foto pilvealuses valguses on tehtud kell 20:50:22 ja teine kuldselt läikiv foto 20:57:09. Kõigest kuue ja poole minutiline vahe on pakkunud kahte erinevat fotot.
Pildiformaat – Lõikamata 3:2-le kaadrid.
Kadreering – Pildistatud lamades küünarnukkidele toetudes, loomaks pildi allserva mõnusa uduse raami.
Ava – F5,6. Täisava, et pisikest lindu taustast võimalikult eristada.
Tehnika – Nikon D3s + Nikkor 300mm F2,8 VRII + Nikkor TC-E20III.
Pilvealune valgus andis säriks F5,6, 1/500, ISO 4000.
Kuldses valguses tehtud pilt andis säriks F5,6, 1/500, ISO 2500.
Valgus – Esimesel tavaline pilvealune mahe valgus. Teisel pildil mõnusalt kuldne õhtuvalgus.
Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop CS4 tarkvaraga.