Olen tänaseks kaamerate testimisega juba täitsa Sina peal. Iga kord, kui keegi on palunud mul mõne kaamera kohta oma arvamust avaldada, siis olen seda hea meelega teinud – nimelt saab mul sel aastal 10 aastat fotograafiks hakkamisest ja selle ajaga on kaasas käinud uudishimu erinevate kaamerate vastu.
Minu esimeseks kaameraks oli Nikon D80. Hetkel ma enam ei mäletagi, miks just see mu esimeseks kaameraks osutus, aga tõenäoliselt oli sellele lihtsalt tol ajal hea pakkumine. Kasutasin seda umbes 2-3 aastat, misjärel tundsin, et oleks aeg teisi mudeleid proovida. Soetasin endale seejärel Nikon D3, mis oli täiskaader ja sellega muutus minu jaoks pildistamise maailm tuntavalt põnevamaks, sest pildilist ruumi tuli juurde. Mõne aasta järel tundsin, et tahaks rohkem megapiksleid võimaldavat kaamerat ja soetasin endale Nikon D800, millel oli tolle aja kohta neid palju – täpsemalt 36,3 megapikslit. Kolmekordsest vahest tekkinud tunne oli kõrvutatav Audi A4 vahetamisega Bugatti Veyroni vastu.
Minu aeg Nikoni toetajana sai läbi 7 aasta järel, kui “pöörasin teise usku” ja ostsin endale hoopis Canon kaamera. Müüsin kõik enda eelneva kraami maha ja soetasin Canon 5D Mark III täiskaadri ja lisaks mõned objektiivid. Canoni värviruum ning stiil meeldis mulle Nikoniga kõrvutades rohkem ja lisaks avastasin, et kaamera kasutamine oli mugavam ja loogilisem – näiteks ei pidanud piltide ülevaatamisel navigeerimisnuppu enam hullu kombel kerima (need, kes seda kogenud on, teavad, millest räägin).
Hetkel pildistan Canon 5D Mark IV kaameraga ning võrreldes tema noorema vennaga on edasiminek tohutu. Eriti meeldib mulle selle Dual Pixel süsteem, mis teeb justkui 30,4 megapikslisest kaamerast 60,8-se. See mõjub dünaamilisele ulatusele igati hästi. Tänase päevani olen piltlikult öeldes istunud selle ühese süsteemi peal ning viimasel ajal on mul olnud hinges jälle see rahutus, et tahaks midagi teistmoodi proovida. Seesamune rahutus, mis on mind toonud Nikon D80 juurest Canon 5D juurde on mind julgustanud ka edasimüüjate palvel kaameraid testima.
Sel korral soovis Photopoint, et prooviksin verivärsket Fujifilm X-H1 kaamerat, mis tuli müügile vaid mõned nädalad tagasi. Kui ise sellele kaamerale eelnevalt netiavarustes pilku peale heitsin, siis tundus mulle esimest korda, et kordki on üks kaamera minu käe järgi tehtud. Siin on minu tagasihoidlik arvamus ja mõtted sellest, mida kogesin selle 2 nädala jooksul, kui testisin Fujifilm X-H1 kaamerat.
Fujifilm on suutnud oma hübriididega väga kenasti peegelkaameratele sappa võtta, kuid võrreldes Canoniga on Fujifilmi kaamerate kered siiani olnud harjumatult väikesed ja minusuguse suure elevandi kätte nad hästi ei sobinud. Tänaste Fuji kaameratega on juba teisiti ja esmamulje Fujifilm X-H1 kaamerast oli väga hea: koos battery grip-iga andis ta välja täpselt sellise suuruse, mis sobis kenasti ka minu kätte ning selle 2 nädala jooksul, mil ma seda kaamerat testisin, polnud kordagi tahtmist enda turvalise Canoni järgi haarata. Kuidas siis nii?
KERE
Nagu eelnevalt mainisin, siis on Fujifilm suutnud teha esimest korda toote, mis sobib ka neile fotograafidele, kellel on suurevõitu käed ning kaamera menüü on suhteliselt hästi üles ehitatud ja loogiline. Tarkvaras oli küll märgata mõningaid kasutusmugavusega seotud vigu, kuid usun, et edasiste uuendustega saavad need pisidetailid parandatud. Näiteks, kui formattida kaameras SD kaarti, siis läheb ta otse tagasi peamenüüse, mitte sinna, kust saab valida, missugust kaarti formattida.
Mulle väga meeldib kaamera pööratav ekraan ning tihtipeale avastasin end pildistamas just ekraani vaadates, mis tundus ootamatult mugav. Ebaloogiliseks jäi minu jaoks kaamera ISO/säri ja ava asukohad – peegelkaamerate süsteem meeldib mulle selle aspekti osas oluliselt rohkem, aga palju on muidugi kinni ka harjumustes. ×ldjoontes on hakkama saadud väga hea kaameraga ja seda kinnitab ka fotograaf Hendrik Osula, kes on 100% Fujifilmi usku ning pildistab sellega juba pikemat aega ja teab öelda, et paremat süsteemi pole olemas.
PILDISTAMISTINGIMUSED
Sain sellega pildistada väga erinevates tingimustes: sätitud valgustusega stuudios, välitingimustes, nõudlikes sisetingimustes Tallinn Fashion Weekil ning ka ereda päikese käes. Eriti meeldis mulle elektrooniline viewfinder, mida sai kasutada eriti keerulistes valgustingimustes, kuid mis kahjuks stuudios nii hästi ei toimi.
Eelneva ülevaate põhjal tundub justkui oleks tegu ideaalse kaameraga, kuid paraku see pilt pole üleni lilleline. Mainisin juba, et minu jaoks pole ISO/ava/säri keeramine loogiliselt asetatud, mistõttu läks paraku selle nahka ka mõned kaadrid. ×ritust âKaitseliit taastas Eesti esimese soomusauto Estoniaâ pildistades läks mul üle miljoni aasta tarvis ISO/säri ratta automaatrežiimi. Sest lihtsalt nii ebaloogilisena tundus iga kord kui vaja midagi muuta käsi sirutada üles rattakeste peale.
Ebaloogilisest ülesehitusest tulenenud ajakadu sätete muutmisel oli tõsine probleem ning sellel hetkel sain aru, et see kaamera sobib paremini siiski rahulikes keskkondades pildistamiseks, kus on aega rahulikult sättida, vaadata ja ette mõelda, kuidas midagi pildistada ja mis sätteid neis tingimustes on parim kasutada.
PILDIKVALITEET
Selle 2 nädala jooksul, kui ma pildistamistel Fujifilm X-H1 hübriidkaamerat kasutasin, siis tabasin end mõttelt, et kvaliteedi osas olid mul poolkaadri kohta vist pisut liiga suured nõudmised. Minu enda kaameral, Canon 5D Mark IV, on piksleid natukene rohkem ja seetõttu kaamerate pildikeel on teistsugune – eriti dual pixelis pildistades.
Stuudios pildistamisega polnud probleeme: tonaalsus, puhtus ja dünaamika oli ilus ning omal kohal. Loomulikus valguses pildistades olid lood samuti suhteliselt head, aga millegipärast olin ma oodanud midagi enamat. (Tõenäoliselt, kuna reklaam ja tutvustused, mida olin netist vaadanud ja lugenud olid esitatud ülivõrdes.)
Lähedalt portreesid tehes oli samuti pilt väga ilus terav – kasutasin nende pildistamiseks enamjaolt Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiivi. Aga mida kaugemale ma modellist läksin, seda rohkem kadus selle võlu, kuid sellegipoolest oli selle âteistsuguseâ kaamera juures midagi, mis mind jätkuvalt võlus ja sedasi, et mind isegi ei häirinud see kaugemalt pildistades tekkinud kvaliteedi kadu.
Kokkuvõtlikult öeldes valdab mind kahetine meeleolu: ühest küljest tahaksin nimetada seda ideaalseks kaameraks, kuid samas tekkis mul mitmeid tähelepanekuid puudustest või omadustest, mis võiksid olla teisiti. Sooviksin Fujifilm X-H1 kaamerat eelkõige rahuliku kulgemisega pildistamisteks, kus on piisavalt aega kaadri ja valguse paika sättimiseks ka siis, kui kaamera ei suuda kiiresti fookust leida.
Kuigi Fuji on teadlikult jätnud vahele täiskaaderi sensori ning pakub ainult pool- ja keskformaati, siis ootaksin neilt selles osas siiski väikest katsetust. Sellest hoolimata tunnistan, et nad on suutnud maha saada järjekordselt suurepärase kaameraga, mis võidab kindlasti mitmete fotograafide südamed ning tõotab nii mõnedki panna oma eelistatud kaamera brändi vahetama. Võib juhtuda, et ka minu, aga seda näeme juba tulevikus 
Martini tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagramâi lehel, Facebookâis või veebilehel martindremljuga.com
Soovid kaamera kohta lisainfot? Vaata veel:
The post Fujifilm X-H1 on hübriidkaamera, mis lummab esimesest hetkest appeared first on Photopointi ajaveeb.