Canon pani üles EOS 7D digipeegli uue tarkvaraversiooni. Versioon 1.2.2 parandab AF punkti valikut ning ekraanivigu teatud pildistustingimustes. Samuti saab korrigeeritud videosalvestamisel esinev viga. Alla saab seda laadida Canoni Jaapani lehelt.
Rannajalgpall on üks atraktiivsemaid spordialasid, pakkudes vaatajatele lugematul arvul efektseid lööke, fantastilisi väravaid ja laias valikus emotsioone rõõmujoovastusest kibeda pettumuseni. Suurepärast fotomaterjali pakuvad nii mängijad platsil kui ka randa kaasa elama tulnud publik.
Eesti Rannajalgpalli Liit ja Snap.ee kutsuvad kõiki fotosõpru sel suvel randa, et jäädvustada rannajalgpalli nii väljakul kui ka selle kõrval.
Ootame teie tabamusi kahel teemal:
• Efektne käärlöök
• Emotsionaalne fänn
Töid saab esitada 19.07.2010-31.08.2010.
Konkursil osalemiseks pead olema Snäpi kasutaja.
Võitjad valib välja Eesti Rannajalgpalli Liidu poolt kokku pandud žürii, kes hindab nii head tabamust kui ka pildi tehnilist kvaliteeti. Kõiki võistlusele esitatud töid saab hinnata ka publik, et selgitada välja publiku lemmik, hääletus 1.-7. september 2010. Võidutööd kuulutatakse välja 10. september 2010.
Peaauhinnaks on Eesti Rannajalgpalli Liidu poolt välja pandud öö kahele Hotell Olümpias. Parimatele lahedad Skullcandy kõrvaklapid Photopointi poolt.
Tutvu konkursi tingimustega siin.
Konkursiga seotud küsimused – marketing@rannajalgpall.ee
Väikese hilinemisega kuulutati täna välja fotokonkursi parimad tööd ning selgus ka publiku lemmik. Võidutöö valiti 2681 foto seast ja selleks osutus foto „Jäälilled“, mille autor on Riho Kaur. Fotograafi Aivar Pihelga sõnul on see igati perfektne foto. Kommenteerides võidupilti fotoõppejõud Rain Tirul lisas, et põhjamaa inimesed võiksid rohkem ka talvel pildistada, motiive ju leidub.
Konkursile esitatud makrofotosid hindas 3-liikmeline tunnustatud fotograafidest ja fotoõppejõust koosnev žürii. Selle kooseisus olid fotoõppejõud Rain Tirul ja fotograafid Aivar Pihelgas ja Annika Metsla.
Žürii töötas välistamise meetodil. Esimesest ringist pääses edasi 60 pilti, kus vähemalt üks žürii liige pidi pildile hääle andma. Teises voorus vaadati žürii liikmete valiku kattuvust, mille käigus selgus 17 tugevamat tööd. Seejärel liikmed omakorda arutasid ja argumenteerisid, millised 3 tööd võiksid I, II ja III koha pälvida. Nagu ka Pentaxi Portreefoto konkursil hindas žürii kõrgelt pilte, kus ühtlasi oli näha nii kõrgtaseme tehnilist oskust kui ka huvitavat autori poolset objekti käsitlust.
I koht: “Jäälilled” Riho Kaur
II koht: “ Asjade ilu peitub meeltes,mis neid hindavad (Hume)”
III koht: “ Mikro maailm” Dmitri Kuznetsov
Publiku lemmik internetihääletusel: “ Disco pole oluline, punk on põhiline” Liia Anso
Auhinnad jagunevad:
I koht: 25 000 krooni eest Tamroni tooteid Photopointilt
II koht: 15 000 krooni eest Tamroni tooteid Photopointilt
III koht: 10 000 krooni eest Tamroni tooteid Photopointilt
Publiku lemmik internetihääletusel: 2000 krooni eest kaupa Photopointilt.
Vaata võidupilte.
I koht: “Jäälilled” Riho Kaur
II koht: “ Asjade ilu peitub meeltes,mis neid hindavad (Hume)”
III koht: “ Mikro maailm” Dmitri Kuznetsov
Publiku lemmik internetihääletusel: “ Disco pole oluline, punk on põhiline” Liia Anso
Palju õnne võitjatele! Ja suur tänu kõigile, kes osalesid!
Fotokursus.ee veebilehel ilmus täna fototöötlusprogrammi GIMP tasuta kursuse kuues osa. Eelmisel korral sai teekond läbi parima vabavaralise fototöötlusprogrammi lõpetatud põhilisemat laadi värvitöötlusega. Sel nädalal võtab kursuse autor Marge Nelk värvide töötlemise teema tõsisemalt käsile – Levels ja Curves dialoogiakende abil.
Vaata lähemalt Fotokursus.ee veebilehelt.
Ilvesepere pildid ja ka minu karupildid, mis on tehtud infrapunapäästikut kasutades ja kaamera pikkadeks nädalateks metsa usaldades, on toonud mitmesugust tagasisidet. Ühed on ahhetanud ja ohhetanud, teised on olnud skeptilised sellise metoodika kasutamise suhtes. Mina ise kuulun ahhetajate ridadesse.
Imelik on asjaolu, et kui rääkida pildi emotsioonist, siis tehes pilti tavavahenditega – fotograaf kaamera taga, ehk siis kui mina oleksin olnud pildi tegemise hetkel päästikuvajutaja rollis, saanuks emotsioon muutuda ainult minu jaoks. Vaataja oleks ikka vaadanud samasugust pilti, millel on raskesti tabatav metsloom koos perega ürgmetsas jalutamas. Kõik oleks pildi peal olnud samamoodi.
Mina oleksin loomulikult värisenud, süda oleks puperdanud ja kes teab mis kõik veel oleks minuga pildi tegemise hetkel toimunud, kuid vaataja jaoks poleks see mitte midagi muutnud, sest vaataja saab kogeda ainult ühte osa kogu emotsioonipakikesest. Vaataja ei tunne lõhna, ei kuule helisid ja ei taju ümbrust. Vaataja näeb ainult seda, mis talletus päästikule vajutamise hetkel pisikesele ristkülikukujulisele salvestusvahendile – seekord Provia 400 filmile.
Kas on tegelikult vahet, kes päästikule vajutas? Põhiline on ju see, et ristkülikuke salvestas reaalselt eksisteerinud hetke, mille valgus temani kandis, kui infrapunakiir katkes. Kaamerasse pääsenud valgus talletas seekord hetke, millist väga vähesed inimsilmad kunagi näinud on, kui üldse on.
Kas oleks olnud tõesti parem, kui selle salakaamera taga oleks olnud fotograaf? Siis oleks selle perekonna jalutuskäik kindlasti teistmoodi lõppenud. Esimese stsenaariumi kohaselt oleks ilves piltniku haisu juba kaugelt ninna saanud ja oma pere metsasügavustesse peitu viinud.
Oletame, et teine stsenaarium näeb ette loomade pahaaimamatut jõudmist looduspiltnikuni, kes konutab 50mm objektiiviga loomaraja kõrval (seda pilti ei ole mõtet teha teleobjektiiviga, sest siis läheks kogu see võrratu keskkond kaduma. Ürgmetsas pole mõtet teha portreesid, sest need jäävad vaid portreedeks, mida võib teha igal pool mujal, kasvõi loomaaias. Ei, ürgmetsas tuleb teha keskkonnaportreesid, mis on tavalisest portreedest emotsioonalselt alati üle).
Oletame, et ma oleksin vajutanud päästikule ja ilveseema oleks välkkiirelt oma terava pilgu valla päästetud heli suunas pööranud. Ühesõnaga kõik oleks toimunud nii nagu filmirull mulle jutustas. Vanailves oleks kindlasti helitekitaja tagant leidnud kükitava inimese ning andnud häiret, kuivõrd filmirullil oleva legendi kohaselt seisis ta paigal mõne minuti, et ümbrust piielda ja siis rahulikul sammul metsa astuda.
Ma arvan, et las olla looduses ka mõned sellised paigad, kus loodusfotograafid kõhutamas ei käi ja kus üldse inimesed ei käi. Olgu need paigad mõeldud loomadele. Kui tuleb väljakannatamatu tahtmine mõnes taolises paigas elavatest loomadest pilti teha, las siis teeb selle pildi segamatult kaamera üksi, sest vaataja jaoks peab emotsiooni nagunii edasi andma vaid pilt.
