Selle, viimase soovituste looga saabki aastaring täis. Enamus aktuaalseid ning ligipääsetavaid teemasid on leidnud kajastust ning osad teemad, mis olid fookuses möödunud või üleelmisel kuul, on päevakorral ka täna. Näiteks poolveelised, talikülalised, tuisukunst ja veel üht-teist.
Sellel kuul tasub pöörata tähelepanu järgmisele:
Rebaste jooksuaeg
Praegu on käes rebaste jooksuaeg ning see on ühtlasi väga soodne aeg nende pildistamiseks. Kui muidu on rebane väga tähelepanelik, terane ja ettevaatlik, siis jooksuajal võib kohata tegelasi kes „hõljuvad pilvedes“. Nad mõtlevad vaid ühest – leida paariline!
Heakene küll, eks tühi kõht viib aeg-ajalt mõtted ka toidu hankimise peale, kuid põhifookus püsib vastassugupoolel.
Käib, kuulatab, keskendub ja … hüpe! Hiir ongi käes.
Jooksuajal on rebased väga liikuvad.
Rebase pildistamiseks tasub sisse võtta koht näiteks mõne heinamaa või põllu serval, kus viimased armastavad närilistele jahti pidada. Hea planeerimise korral võib seal reinuvader suisa sülle kõndida. Planeerimise all mõtlen seda, et jälgede järgi oleks eelnevalt välja selgitatud põhilised liikusmisrajad. Passimiskohta valides tuleks kindlasti jälgida tuule suunda, et looma suhtes oldaks allatuult. Hea koht varitsemiseks on ka mõne kraavi ääres, kus reinuvader ikka oma tavapärase tiiru teeb
Rebane oma tavapärasel tiirul.
Praegusel ajal ei ole midagi erilist ka see, kui mõnel põllul võib märgata korraga asjatamas nelja-viit rebasest. Hea õnne korral võib saada võimsa elamuse osaliseks, kus rebased rammu katsuvad, müravad või paarituvad. Need on väärt hetked.
Külmakartmatu linnuke
Juba sügise lõpus jõudsid meie aladele esimesed talikülalised põhjamaalt. Olen varem juttu teinud siidisabadest ja urvalindudest. Nüüd on järg linnu käes, kellel nimeks vesipapp.
Vesipapp on leevikese mõõtu, kohvipruuni sulestikuga ja tema rinnaesine on valge.
Nagu nimigi vihjab on see linnuke tihedalt seotud veega. Veekogude ääres möödub terve tema päev. Ja mitte ainult ääres vaid osa sellest ajast askeldab ta vees! Olenemata sellest, kas on kerged plusskraadid või paukuv pakane, tunneb linnuke end vetevoogudes hästi.
Vesipapp tunneb end vees hästi.
Mis ta seal vees askeldab?
Enne kui vesipapp kas siis jää-äärelt, vees olevalt kivilt või mõnelt madalamal asuvalt oksatüükalt vette sukeldub, nõksutab ta end hoogsalt, papilikult justkui kirikhärra. Just nende kummarduste ja oma välimuse tõttu on linnuke pälvinud nimed: jõekirikhärra, veeköster, jõepapp jt.
Vette hüpanuna askeldab linnuke puguni vees, joostes mööda põhja, aeg-ajalt tiibadega hoogu juurde andes. Vahetpidamata pistab ta pea vee alla ja veeretab seal nokaga kivikesi ümber, sügavamates kohtades üldse sukeldudes ning kadudes sekunditeks. Vesipapp on ühtlasi ainus värvuline, kes püüab toitu sellisel viisil vee alt. Ta on hea ujuja, kasutades ujudes ka oskuslikult tiibu. Kivikeste alt otsib linnuke peamiselt selgrootuid põhjaloomakesi, kuid sekka satub ka mõni väiksem kala.
Pea vee all, lükkab vesipapp seal nokaga ümber kivikesi, lootes leida selgrootuid.
Vaadeldes lindu esmalt eemalt, saab aimu tema rütmist ning näeb ära, kui pika aja lind keskmiselt vee all veedab. Pildistamiseks sobivasse kaugusesse jõudmiseks tuleks läheneda just sellel hetkel, kui lind vee all on. Lähenemisel tuleks varuda aega ning teha pigem kolm-neli sammu, end seejärel tagasi pikali visates ja liikumatuna püsides, kui riskida sellega, et ühe korraga kohe sobivasse kaugusesse sööstame. Vahele jäämise oht on viimase variandi puhul väga suur ning lõpeb linnu eemale peletamisega.
Juhul kui linnuke lendabki eemale, siis tavaliselt on tal välja kujunenud mitu meelispaika. Neid kohti külastab linnuke päeva jooksul korduvalt. Teine variant tema pildistamiseks ongi see, et oodata teda juba varem välja vaadatud kohas. See eeldab aga, et oleme linnukest juba pikemalt tundma õppinud ja teame, kus need kohad on.
Vesipappi tuleks otsida madalate ja kiirevooluliste jõgede ja ojade äärest, mis pakasega päris kinni ei külmu. Jõgedelt, kus vesi on sügav, leiab neid harva. Lõuna-Eestis on heaks vaatluskohaks kärestikuline Taevaskoda, Harjumaal tasub vaadata näiteks Keila või Jägala jõele.
Veebruarikuud soovitan ma vesipapi pildistamiseks sellel lihtsal põhjusel, et päike käib juba kõrgemat kaart ning see on teinud jõeköstri ärevaks. Linnuke teab, et kevad ei ole enam kaugel ning lisaks visuaalsele ilule paitab ta nüüd meie kõrvu ka oma tasase, kuid kauni lauluga. Seda laulu laulab ta oma liigikaaslasele, kuid kui viimast läheduses pole … siis laulab ta lihtsalt rõõmust. Arvatakse, et just talvitusaladel valitakse välja kaaslane, et koos kodumaale peret looma minna. Vesipapid lahkuvad meilt siis, kui jõevesi muutub kevadiste tulvavete tõttu sogaseks. See raskendab neil toitumist ja aeg ongi minna. Äraränne toimub märtsis-aprillis.
Toidupalake käes, lendab vesipapp jää-äärele või mõnele kivile seda sööma.
Meie rikkalik ning nelja aastaajaga loodus on suur kingitus, kust leiab igaüks omale midagi pildistamisväärset. Tuleb minna vaid välja ja nautida seda, mida loodus parasjagu pakub. Olgu see siis kasvõi praegusel hetkel veekogusid kaanetav ja varbaid näpistav külm. Ka seda tuleb osata nautida. Praegusel hetkel huikavad õhtuses metsas aktiivselt ka kakud. Rongad ja kotkad pakuvad aga taevalaotuses põnevat õhuakrobaatikat. Ühesõnaga – elu käib.
Lend kallimaga – merikotkapaar.
Soovin Teile toredaid hetki, looduse armastust ning teravat silma!