Kui Sa oled fotograaf, siis lihtsalt pead oma silma ja käega proovima Sony a7R V täiskaader hübriidkaamerat.
Mina haarasin sellest võimalusest Photopointi foto- ja vieotehnika rendi abil kinni ning katsetasin seda Prantsusmaa pealinnas Pariisis ja võin julgelt öelda, et ei pidanud selles pettuma (selline tüüpiline eestlase kiidulaul kui kõik on tegelikult ülim).
Sony a7R V ekraan
Kui ma Sony a7R V esimest korda kätte võtsin, siis arvasin, et selle kõige vägevamaks omaduseks on uuenduslik ekraan, mis on segu kahe erineva põlvkonna Sony’dest. Siiski tuli välja, et kaamerat kasutama asudes on sellel hoopis teine tõmbenumber, mis paneb kõik teised kaamerad unustama.
Aga veel enne selle juurde asumist räägime ikkagi uue ekraanisüsteemi võlud ja valud ka ära. Võlu on muidugi see, et palju mugavamalt saab ekraani jälgida, sõltumata sellest, mis asendis kaamera ise parajasti on.
Näiteks Sony a7 IV puhul saab ekraani külje peale liigutades igas suunas kallutada, aga ei tundu eriti loomupärane vaadata kaamerast ja pildistatavast objektist eemale. See nihe pole teab mis suur, aga veidi häirib ikka. Rääkimata sellest, et õnnetusi juhtub ja kui ekraan niimoodi ülejäänud kerest eemal tilbendab, siis tõenäosus selleks kohe suureneb.
Ütlesin küll, et võlud ja valud, aga tegelikult ega neid valusid siin polegi. Mõned korrad pidi rohkem vaeva nägema, et ekraani kallutamiseks õigest kohast haaratud saaks, aga see oli pisiasi. Nii et väga viis lahendus ja loodame, et see tuleb ka kõigile tulevastele kaameratele.
See on muidugi mugavustoode, sest ega pildid mõne muu ekraanilahendusega ju tegemata ei jääks.
Autofookus on hoopis teisest maailmast
Nüüd aga a7R V crème de la crème ehk peamise põhjuse juurde, miks seda täiskaader kaamerat tasub proovida – autofookus. Mul endal on nii a7 III kui a7 IV ja seal olen näinud autofookuse juures väga tugevat hüpet.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et oma mõistust väga kasutama ei peagi – kaamera teeb kogu mõttetöö lihsalt fotograafi eest ära. Tegelikult päris nii hull ikka ei ole, sest fotograafina ju tahaks ikka ise alati otsustada, mis on fookuses, mis on sätted, kadreering jne. See pole kuhugi kadunud. Küll aga on nüüd vaja kaameraga vähem kakelda otsustamaks, mida ikkagi fookuses hoida ning rohkem saab keskenduda kadreeringule, modellile ja loo jutustamisele, mitte tehnilisele poolele.
Ideaalsetes tingimustes saab muidugi peaaegu iga kaamera autofookus hakkama nii et katsetasin seda ka mõnes veidi keerulisemas olukorras. Näiteks toimus Pariisis suur pensioniea tõstmise vastane rongkäik, mis andis ideaalse võimaluse näha, kuidas autofookus suuremate rahvahulkadega hakkama saab.
Üldiselt võib öelda, et sai täitsa hästi hakkama. Mõnel juhul pidin natuke rohkem mängima, et ikka minu soovitud inimene fookusesse läheks, aga siinkohal aitab puutetundlikul ekraanil enda sobiva subjekti valimine ja kaamera hoiab teda ilusti fookuses.
Sarnaselt panin tähele, et autofookusel tekkis üksikutel juhtudel mõningaid raskusi tumedama nahavärvi puhul näo tuvastamisega, eriti kui inimesel peaks näiteks müts ka peas olema või mõni kergemini tuvastatavam nägu läheduses (kuid siiski taustal).
Selle vastu aitab samamoodi ekraanil õige inimese valimine või kiire kadreeringu ümbermängimine, et kaameral seda segadusehetke poleks. Seda juhtus aga reaalselt ühel-kahel pildil tuhandete jooksul ja võis olla lihtsalt halb juhuste kokkulangemine.
Seevastu neid hetki, kus kaamera tuvastas õige subjekti, oli tunduvalt rohkem. Isegi kui polnud näha inimese nägu, vaid subjekt oli seljaga kaamera poole. Sony suutis tuvastada mitte lihtsalt liikuva objekti, vaid just selle õige huupi öeldes üheksal korral kümnest.
Selle autofookusega on küll tunne, et kaamera sees tegelikult mingi väike erguteid täis fotograafi silmaga kratt, kes fookusrõngast täpselt õigesse kohta ja veel millise kiirusega suunab ning selle õige pildi koju ära tuua aitab.
Ehk kui arvad, et sa armud Sony a7R V kaamerasse selle uuendusliku ekraani ja sellest tuleva kasutusmugavuse pärast, siis tegelik pärl on hoopis kere sees peidus, paljastades end vaid sisse lülitades ja pildistama asudes.
Üritusi pildistavale fotograafile võiks meeldida ka selle kaamera vaikne mehaaniline katik. Sony a7 IV puhul ma olen harjunud, et see on üsnagi vaikne võrreldes oma eelkäijaga, aga kui ikka tõesti vaikselt on vaja tegutseda, siis tuleb üle minna elektroonilisele katikule. Selles režiimis pildistamine on aga alati paras loterii, sest siseruumides vale valgusega pildistades vaatad sa järeltöötluses tõtt suurte mustade triipudega üle kogu foto, millest enam lahti ei saa.
Seega siseruumides ma elektroonilise katikuga liialt tegutseda ei julge. A7R V puhul aga taipasin ma ühel hetkel muuseumi vaiksemas nurgas pilte tehes, et mehaanilise katikuga pole päästikule vajutades minust kaugemale eriti midagi kuulda.
Nii võiks see ideaalselt sobida ka siseruumides ürituste, olgu need konverentsid, pulmad vms, pildistamiseks ja pole vaja üle minna elektroonilisele režiimile. See päästab kohapeal piinlikest hetkedest, kus vahetult enne “jah” sõna on tähelepanu keskmes hoopis fotograaf, aga ei pea palvetama, et noorpaari esimene suudlus on kui kaasaegne kunstitaies.
Sony a7R V on enamat kui vaid fotokaamera
Tegelikult ma ei piirduks siin ainult pildistamisega – Sony videovõimekus pole siit kuhugi kadunud. Ma olen natuke guugeldanud a7R V arvustusi ja sealt olen näinud, et näiteks veerev katik/rolling shutter on jäänud osadele fotograafidele ette, aga mina pole seda probleemi näinud. Samas ega ma suurem asi videoproff ei ole ka.
Eks videograafid saavad paremini öelda, mida tuleb jälgida ja millal kõik valesti on, aga ütleksin, et fotograafile sobib a7R V videovõimekus väga hästi. Reisil saab kenasti vlogida, looduses või linnas põnevad kaadrid kätte ja selle kõige juures tuleb kvaliteet ka ääretult ilus.
Video teemat sisse tuues tasuks välja tuua veel ka kaamerasisest stabilisatsiooni. Juba puhtalt tunnetuslikult on näha, et stabilisatsiooni on paremaks tehtud. Mitte, et see näiteks a7 IV halb oleks, üldse mitte, aga stabilisatsiooni saab alati paremaks teha. Ning video puhul on see oluline, eriti kui näiteks liikumise pealt vlogida või lihtsalt käe pealt filmida.
See omakorda kandub edasi ka fotograafi arsenali, kuna saab aeglasema säri pealt pildistada, muretsemata, et pilt udune tuleb. Nii ei pea hämaras ainulaadse ja sekunditega kaduva hetke tabamiseks hakkama statiivi välja otsima (jumal hoidku, kui seda üldse kaasas pole), vaid ruttu krutid säri aeglasemaks, võib-olla ISO ka veel veidi üles ja ongi hetk tabatud! Kes teab, äkki on sul nüüd mälukaardil suisa mõne fotokonkursi finalist või lausa võitja?
Veidi hüplikult tagasi sensori juurde tulles, mis videograafide asemel pigem fotograafidele suunatud, on ikka võimas. Tunnistan ausalt, et ei kasutanud Sony a7R V 61 MB sensori täit võimekust eriti palju. Reisil olles tähendab üks täissuuruses pildistatud 127 MB suurune RAW fail kohe väga kiirelt täituvaid mälukaart – olgu need või 128 gigased kaardid.
Nii tegin ma enamiku oma pilte lossless compression režiimis ja sealt omakorda M ehk keskmises suuruses (kusjuures see viimane variant Sony a7 IV-l puudub, kuigi “lossless compression” on seal olemas ning ise valdavalt ka kasutan). Sellega sain ühe RAW faili 40 MB peale, mis on lähedal näiteks Sony a7 III täisresolutsiooni failidele.
Reisipiltidest nagunii vähemalt pooled ei ole niivõrd kunstilised, et peaks välireklaamide jaoks sobivas suuruses neid jäädvustama.
Küll aga natukenegi professionaalsema töö jaoks juba tasuks kaaluda suuremaid faile. Eriti kui on võimalus, et pildid ei piirdu ainult sotsiaalmeediaga, vaid jõuavad ka poodide suurematele ekraanidele, välireklaamidele vms.
Selle jaoks on niivõrd suur sensor ideaalne ja võib kindel olla, et ei pea hakkama kliendile seletama, et seda pilti tuleks häääästi kaugelt vaadata, siis ei tundu nii piksline (noh, kui ta ikka väga lähedalt uurima hakkab, siis võib-olla ikka natuke peab tahapoole ajama). Ööfotodeks tundub see ka ideaalne, aga neid sai üsna vähe teha – pole seda aega enam mõnda aega näha.
Tegelikult siin on palju asju, mida peab ise omal käel järele proovima. Mis mulle veel meeldis, oli see, et näiteks Sony a7R V ja a7 IV menüüsüsteem ning välimus on jäänud laias laastus samaks (kui ekraani kinnitust ja nime ei vaata, siis olekski need väljast identsed).
See muudab nende paralleelse kasutamise või ühelt kaameralt teisele ülemineku lihtsak – rääkimata sellest, et mõlemad töötavad kasutusmugavuselt hästi.
Tippklassi kaamera vajab ka professionaalset objektiivi
Kuid ma ei katsetanud Sony a7R V ainult oma rahakotisõbralikumate Tamroni ja Samyangi objektiividega. Andsin talle võimaluse särada ka Sony enda, täpsemalt FE 70-200mm f/2.8 GM OSS II objektiiviga, mille rendist kaasa haarasin.
No andis ikka tunda, miks see objektiiv on sellises hinnaklassis – klaasi kvaliteet on lihtsalt super ja pildid tulevad üliteravad, mistahes avaga. Objektiivi enda poolt oli lisastabilisatsioon ka veel juures nii et isegi 200 mm pealt sai käest hoides väga stabiilse pildi. Proovisin filmida ka ilma objektiivi enda stabilisaatorita ja isegi silmi väga tugevalt kissitades näeb juba kaugelt seda tohutut vahet.
Sony objektiivi teemal võiks ka veel pikalt heietada, et kui hea see ikka on, kuid see vääriks lausa omaette lugu. Toon aga välja, et harjumatult mugav oli kui suumides midagi sisse-välja ei liikunud ehk kogu protsess toimus objektiivi sees. Tamroni objektiivide kasutajale põnevalt teistsugune.
Küll aga tõdesin ma linnareisi jooksul, et selline suur ja valge objektiiv on vägagi silmapaistev ja sellega äratasin kohati suuremat tähelepanu kui oleksin tahtnud. Nii et endale ostest tasuks kaaluda mõne tagasihoidlikuma värviga kile/riide peale tõmbamist.
Mulle endale meeldib Tamron 70-180mm f/2.8 Di III VXD objektiivi juures selle väiksus, mis tähendab, et seda saab koos kaameraga seljakoti rihma küljes hoida vastava klambriga ja seeläbi on käed enamasti vabad.
Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS II puhul seda võimalust polnud, aga õnneks suurusest hoolimata oli see üllatavalt kerge. Nii et väsimust selle tassimisest ei tekkinud ka peale mitmendat päeva. Või ma siis olen juba nii ära harjunud, et korraga on kaasas vähemalt 8 kg fotovarustust (loodame, et lennufirmad seda kunagi kontrollima ei hakka).
Kokkuvõtteks
Ma hinnast väga ei ole rääkinud ega ka ei hakka seda tegema, aga ütleme nii, et päris esimeseks kaameraks ma seda ei ostaks. Seda enam oli mul hea meel, et sain nii Sony uusimat kaamerat kui ka profitasemel objektiivi Photopointi rendi kaudu katsetada.
Mõlemaga jäin ma ääretult rahule ja julgen soovitada igale fotograafile ning paljudele videohuvilistele. Kui ma just eelmisel aastal poleks endale Sony a7 IV ostnud peale selle katsetamist Napoli reisil, siis juba vaikselt hakkaksin pidama plaani a7R V ka endale soetada. Hetkel aga tunnen rõõmu, et avanes võimalus niivõrd head kaamerat testida.
Simo tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Youtube kanalis või simosepp.com veebilehel.
Tutvu Sony a7R V täiskaader hübriidkaameraga lähemalt nende ülevaadete kaudu:
- Testhamlet: hübriidkaamera Sony a7R V – kas masin on krõbedat hinda väärt? ››
- Karbist välja: AI-tehnoloogiaga Sony a7R V ››
- Maastikufotograaf Arbo Rae: Sony a7r V – kas parim hübriidkaamera, mida olen siiani kasutanud? ››
Kui vajad erinevate lühiajaliste foto- või videoprojektide teostamiseks tippkvaliteediga tehnikat, siis vaata meie foto- ja videotehnika renti. Photopoint.ee ostujuhid – ammuta inspiratsiooni ja teadmisi.
(47)
The post Sony a7R V paneb Su kõik teised täiskaader hübriidkaamerad unustama appeared first on Photopointi ajaveeb.