Photopointi Ajaveebi intervjuude seeria esimene lugu on kohal. Tänusõnad kõigile, kes esitasid Photopointi ajaveebis ja Photopointi Facebooki lehel küsimusi Eesti ühele nimekamale loodusfotograafile Sven Začekile. Neile küsimustele Sven allpool nüüd vastabki. Valikut mees ei teinudki vaid mainis et kõik küsimused olid huvitavad ning kõik peavad saama ka vastatud.
Loosi tahtel võitis Photopointi fotokursuse kolmanda osa “Kuidas pildistada loomi, maastikke, inimesi ja lähikaadreid“ Maksim Gorb, kes küsis küsimuse Photopointi Facebook`i lehel.
Intervjuu: loodusfotograaf Sven Začek
Marko: Milline on looduspilt.ee/loodusõppe tulevik? Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et areng on mõned aastad tagasi toppama jäänud – kas lisaks plaanidele, mida mitu aastat on hautud, on tulemas ka midagi konkreetsemat?
SZ: Loodetavasti helge, kuid kahjuks mul pole värskemaid uudiseid kui need, mis looduspilt.ee foorumist läbi on käinud, sest hetkel pole pall minu väravas. Viimane käik oli see, et sai kaasatud arendajaid ka väljast poolt (st Marko lubas oma koodi vaatama inimesed, kes polnud selle loomisel asjas sees), sest mõned lahendused läksid nii spetsiifiliseks, et nende iseseisvalt selgeks tegemine poleks olnud otstarbekas.
Sander: Milline on Sinu kogemuste põhjal parim ja vastupidavaim statiiv mida loodusesse kaasa võtta?
SZ: Siiani olen ma kasutanud Manfrotto ja Gitzo tooteid. Manfrotto valikust nii alumiiniumist kui ka süsinikkiust statiive. Gitzo omadest ainult süsinikust statiivi. Manfrottod on minu kasutuses kõik ära lagunenud. Eriti märkimisväärne on olnud süsinikust Manfrottode lagunemine. Süsinikust Gitzoga sai mul just kaks aastat täis läbi muda, vee ja liiva müttamist ning kõik liigendid ja jalad liiguvad ideaalselt. Manfrotto omadel kippusid mul purunema just kinnitusklambrid. Gitzo kinnitusmehhanism on teistsugune ja ilmselt on sellega ka purunemine välistatud normaalse kasutuse juures.
Kristiina: Millised Eesti paigad on sinu meelest kõige huvitavamad pildistamiseks?
SZ: Mulle meeldib Lõuna-Eesti oma kuplite, metsade ja soodega. Võib olla sellepärast, et see on olnud minu kodukoht. Samas tõmbab mind igal aastal ka mere kutse, mis viib kas põhjarannikule või siis saartele. Kõige huvitavam on ikkagi aga kodumaakondades – Valgamaal, Võrumaal ja Tartumaal. Vastavalt siis minu sünnimaakond, lapsepõlvemaakond ja praegune elukoht. Muud paigad on mul jäänud väga pealiskaudselt pildistatuteks. Seepärast ei julge ma ka öelda, et nimetatud maakonnad on kõige huvitavamad, sest teisi ma lihtsalt ei tunne nii hästi. Eesti on iseenesest huvitav paik, sest nii pisikesel maa-alal on nii palju erinevaid biotoope ja nendega kaasnevat elusloodust.
Denis: Kui kaua pidid kõige rohkem istuma peidus, et head kaadri saada?
SZ: Mõni päev võib istuda varjes hommikust õhtuni ja ei saagi head kaadrit. Kõige pikemaks perioodiks pean ma siiski 2009. Aastal jäälindude pildistamist, mil sai 7 päeva järjest igal päeval 13 või rohkem tundi varjes passitud. See võttis ikka päris läbi. Ühe teemaga tegelemise rekord kuulub händkakule. Nimelt kuulusid 2008. aasta maikuu õhtud täielikult talle, ainult kolmel päeval terves mais ei jõudnud ma tema tegevust jälgima. Igal päeval pühendasin ma kakkudele 5-6 tundi. Tänutäheks pühendasid nemad mulle mõned minutid.
Leo: Kas ainult ilusate piltide tegemisega on võimalik Eestis ära ka elada või on vaja ikka millegiga kõrvalt leivaraha teenida?
SZ: Ei, ilusate piltide tegemisega ei ole võimalik Eesti ära elada. Kahjuks muidugi. Juurde on vaja kirjutada artikleid, teha koolitusi, korraldada slaidiõhtuid, müüa oma ideid välismaal.
Üllar: 1. Kõik me teame kui keha lööb täis adrenaliini “pauk”, kui saad mõne eriti hea/haruldase kaadri. Kui palju on olnud neid juhuseid, kus adrenaliini “pauk” on tekkinud tänu sellele, kus oled tundud, et nüüd on elu ohus, kasvõi surm silme ees? Siin kohal mõtlen, et mõnele loomale liiga lähedale saanud (ema koos poegadega) või ujuvvarjega uppumisohtu või miskit muud. 2. Kui tihti on seda juhtunud, et metsas ringi mütates ja hiljem koju jõudes oled avastanud, et midagi on kadunud? Vesilood, mõni filter, aku.
SZ: 1. Mul on vedanud, mistõttu olen piirdunud vaid nimetatud esimest sorti adrenaliinilaksudega. Loomadele olen ikka lähedale sattunud, kuid sellist olukorda ei ole tekkinud, kus oleks olukord ärevaks läinud. Ujuvvarje on palju ohtlikum tehnikale kui tehnika kasutajale. Uppumisohtu sellega toimetades ei ole.
2. Selleski osas on mul õnne olnud, sest midagi pole kaduma läinud. Üks peaaegu juhus oli, kui ma oma 24-70mm objektiivil varjuki eest ära võtsin, et objektiivi külge filtriadapter keerata ning koti asemel panin varjuki järve äärde maha, sest valgus oli saabunud ning tuli kiiresti tegutseda. Loomulikult võtsin pärast koti ja läksin oma teed. Kaks päeva hiljem avastasin, et varjuk on kadunud ning kohe kirgastus see liigutus, kui ma varjuki maha panin. Sõitsin järvele ja varjuk oli küll pisut morn, et ta maha jäeti, kuid siiski õnnelik, et talle järele tuldi.
Teine peaaegu juhus oli distantspäästikuga. Nikonil käivad need kaamera külge keermega, et vältida kadumisvõimalust. Kuid jälle oli olukord kiire ja mul ei olnud aega kruvi kinni keerata, vaid hakkasin kohe pildistama. Pärast tagasi matkates pudenes mul päästik küljest, kuid õnneks marssis minu taga sõber, kes asja kohe üles korjas. Muidu ilmselt olekski kaduma jäänud. Niisiis on õnne olnud kadumist vältimisega.
Antz: Kas vastab tõele, et ajakirjas National Geographic ja siin on teie poolt seesama kodustatud habekakk, kes ka alloleval lingil kutsungi peale kohale lendab?
http://www.youtube.com/watch?v=G_KZiC2z71I
SZ: Ma ei saa 100% kindlalt väita, kuid vaadates video tegemise kuupäeva, siis ma usun küll, et lind võib sama olla, sest minu teada tol aastal Finnature giidid teisi kakke pildistamiseks ei leidnud. Kutsungi peale ta kohale ei lenda ja kodustatud ta ei ole. Ta lendab kohale toidu peale ehk talle visatakse surnud hiir, keda ta siis „püüdma“ saabub. Kui vaba ja metsik loom inimese poolt välja pandud toidu vastu võtab ei tähenda, et ta on kodustatud. Niisuguse definitsiooni järgi oleks üle poolte kotka, karu, hundi, metssigade ja väikeste lindude pilte kodustatud lindudest. Ei, nende tahe on täiesti vaba ja valik on nende, kas nad tulevad toitu võtma või mitte. Kodustatud loom on ikka see, kelle liikumis- ja otsustusvabadust piiratakse.
Kakkude puhul on toidu peale saabumine harv juhus. Meil seda ei juhtu, samas ma pole ise proovinud ka. Pigem on see Lapimaa eripära, sest seal läheb lumekate nii paksuks, et lindudel ei jää muud üle, kui aktsepteerida igasugust toitu. Tavaliselt tulevadki kakkudest Lapis toidu peale emaslinnud ja nad teevad seda kõige raskemal ajal talve keskel, sest neil seisab ees pikk pesitsusperiood, mil nad kaotavad kuni pool oma kehakaalust. Lisaks on emaslinnud juba oma olemusel suuremad, mis tähendab, et nad on ka lennuvõimelt nõrgemad sama liigi isaslindudega võrreldes. Isaslinnud saavad raskel ajal saakloomi vahetada. Näiteks asendada hiired oravate ja lindudega. Emastel seda võimalust pole.
German: Millisena näed eesti (profi)loodusfotograafia tulevikku?
SZ: Ei oskagi nii üldiselt vastata, sest ma pole sellele mõelnud. Kui nüüd esimese hooga, siis loomulikult tõuseb tase ja kvaliteet, mis on iseenesest selline tühi ja endastmõistetav vastus. Praegusel hetkel on ehk puudu sellisest Soomes eksisteerivast ühingust, mis koondaks loodusfotograafe ja korraldaks regulaarselt üritusi. Loodusfotograafias oleks kindlasti vaja häälekandjat nagu seda oli Lofo, kuid töö käib ajakirja tagasitoomise suunas.
Alo: Kui taevas on hele ja maastik tume ja kiilfiltrit pole käepärast siis kust oleks kaval säri mõõta, et säritus tuleks parim ja hiljem rüperaalis töötlusega üle ei pingutaks.
SZ:Võib öelda, et sellisest olukorrast ilma kiilfiltri või digitaalselt kahest särist kokku pandud pildita head nahka nagunii ei saa. Ilmselt oleks loogiline säritada siis taeva järgi, et ei tekiks põlemist, sest põlenud infot ei saa enam kuidagi taastada. Pärast võib siis proovida maapinda eraldi heledamaks tõmmata, kuid sellises olukorras räägime ju kahest või isegi rohkemast astmest, mistõttu tuleb heledamaks tõmmatud osasse sisse tugev müra ja lisaks lähevad paigast kontrastid ja värvid. Ühesõnaga head nahka ei saa ja kui filtrit ei ole, siis aitab digikiil.
Janar: Kuidas leida kakku? Kas peaks ,olema asukohal mingid kindlad tunnused?Või tuleb lihtsalt minna metsa ja uurida/istuda vaadelda?Kindlasti ka võib juhuslikult peale sattuda mõnele, aga sellele vast ei tasu väga loota.Kuna oled meite metsades kakkudega pikalt aega veetnud, siis äkki oskad miskit nõu anda.
SZ: Ma arvan, et alustada tuleks ikka kodustest uuringutest ja lugeda kakkude kohta nii palju, kui võimalik, sest ainult nii saab minna õigesse kohta. Kui minna lihtsalt metsa ja vaatlema asuda, siis võib juhtuda, et on trehvanud täiesti vale koht ja seal võib kasvõi viimsepäevani vaadelda, aga kakku sinna kunagi ei saabu. Seepärast enne elupaigatüübid selgeks ja siis vaatlema.
Allikatest soovitaksin raamatut „Röövllinnud ja metsamajandus“: http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?17995 Ning loomulikult ka Loodusõppe lehekülge kakulised: http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_list&filter=1&klass=4&selts=15
Kaur: Huvitav oleks Svenilt kuulda, kuidas ühendada üsna ajamahukat (loodus) fotohuvi ilma, et kannataksid peresuhted, laste kasvatamine ja igapäevane muu töö? 
SZ: Ega see kerge ei ole. Õnneks keerleb igapäevane muu töö mul ka looduse- ja fotohuvi ümber, mistõttu säästab sealt natuke. Üldiselt on ikka vaja head naist, kes hindaks sarnaseid asju ja oleks samade huvidega, mistõttu saab teda ja ka lapsi oma tegemistesse kaasata. Mul on enda omaga vedanud. Olen aga kuulnud nutulaulu teistelt minusugustelt, kelle naised ihalevad rohkem bling-bling elustiili (Guccid, Gabanad, Swarovskid, iPhone-d, Mersud, Bemarid, Lexused), mida tänapäeval iga nurga peal näha võib ja igas meediasektoris hoolega reklaamitakse. Siis on küll s*** leivakotis nagu Võrumaal öeldakse.
Enn: Tahaks kuulda Sveni suhtumist “kommerts”varjest pildistamise kohta. Kas näiteks teada-tuntud karuvarjest pildistatud “nagu kaks tilka vett” karupildd on võrreldavad looduses luurates saadud piltidega? Varjest saab pildi enam-vähem kindla peale ja tihti parema kvaliteediga, metsakohtumisel on taga aga oma lugu. Või kas üldse saab küsimust nii püstitada?
SZ: Saab ikka nii küsida. Mina aktsepteerin mõlemaid lähenemisi ja olen ise ka mõlemaid proovinud. Kommertsvarjel on üks eelis. Nimelt täidab see eesmärki näha karu suurelt ja lähedalt talle omases keskkonnas. Kui hakata lihtsalt metsas käima eesmärgiga karu näha, siis võib küll kunagi trehvata, aga võib ka käima jäädagi. Metsakohtumisel on muidugi teistsugune tunne, kuid tihti juhtub see kusagil autoteel või metsasihil ja jääb vaid üürikeseks mõlemapoolseks ehmatuseks, mistõttu mina ei oska sellele erilist väärtust omistada. Muidugi on vahva metsas karu kohata, kuid mind huvitab loomade jälgimine nii, et nad minu kohalolekust midagi ei tea või on sellega leppinud. Varje pakub selleks ideaalse võimaluse. Siis toimetavad loomad rahulikult ja igapäevaselt ega vahi imestuse ja ehmatuse segugrimassist punnis silmadega kaamerasse.
Mis puutub loosse, siis lapselastel on kindlasti põnevam kuulata, kuidas vanaisa metsas karuga kokku juhtus, kuivõrd seda, et vanaisa käis välja kakssada Eurot ja sai karusid pildistada. Selles mõttes on iva sees. Aga kindlasti on ka hea teada, et on olemas sellised kohad, kus piisab vaid rahast ja saab näha põhjamaade looduse kuningat või isegi kuningaid omi asju ajamas.
Inga: 1. Kas mitteprofessioonaalse kaameraga saab teha ilusaid looduspilte? 2. Missugused iseloomujooned peaksid olema loodusfotograafil? Või piisab vaid huvist ja pildistamisoskusest?
SZ: 1. Saab, kuid see on tihti raskem. Näiteks pildistada lendavaid linde aeglase ja ebatäpse autofookusega. Või siis pildistada hämaras tegutsevaid loomi liiga mürase ISO-tundlikkusega. Profiriistad maksimeerivad olukordi, kuid olukorrad peab fotograaf ikkagi ise looma. Mis puudutab aga teisi pildivaldkondi – maastikud, makrod, inimesed jne, siis nende puhul määrab rohkem optika. Unustada ei tohi aga seda, et kui pole endale selgeks tehtud valguse mõõtmist ja õige säri määramist, siis võib teha pilti 1000-kroonise kompakti või 100000-se profikaameraga, kuid tulemused on ühtemoodi halvad. Valgus teeb pildi. Ja valguse kasutamise oskus teeb fotograafi.
2. Loodusfotograafil peab olema looduse tunnetus, sest tihti peab looduse pildist tähtsamaks seadma ning oskama õigel ajal taanduda. See puudutab peamiselt lindude ja loomade pesadel pildistamist. Samuti ka taimede kasvukohtadel jäädvustamist. Ühesõnaga peab olema hoolivust, mis välistab eesmärk-pühitseb-abinõu-tüüpi suhtumise.
Maksim: Mis kaameraga alustasid oma hobi?
SZ: Ma alustasin Sony DSC-F717 kompaktiga:
Kadri: Kui vana te olite tehes oma esimest loodus pilti ja mis või kes oli pildil?
SZ: Ma olin 22 ja pildil olid sääsed:
http://fotokala.ee/baas.php?aktsioon=kategooriad&pilt=3362
Karl: Mis on olnud kõige hullem kogemus looduspilte tehes, mille peale on võib-olla mõttesse tulnud isegi küsimused, näiteks ”Miks ma sukeldun niivõrd ohtlikesse olukordadesse piltide nimel?” ?
SZ: Ohtlikke olukordi pigem ei olegi olnud, kuivõrd on olnud selliseid vastikuid. Näiteks, kui tohutu kaadervärgiga – teleobjektiiv, statiiv, magamiskott, varjetelk, söök, magamisalus ja muu seesugune kola – läbi mudase metsa tatsata endal higimull otsa ees, siis viskab küll vahest üle. Aga kui lõpuks on pilt ekraanil, siis võib juba järgmist sarnast minekut planeerima hakata…
Liis: Millist kaamerat soovitate algajale loodusfotograafile?
SZ: Kindlasti peegelkaamerat. Aga küsimus peaks olema hoopis objektiivis ja selle vajaduse loob pildistamisvaldkond, et mida täpsemalt tahetakse pildistada. Kit-objektiiviga on selles mõttes hea alustada, et see ei ole kallis ning on heaks indikaatoriks, kust pigistama hakkab. Kas on soov pildistada laiemalt või hoopis tõmmata asju lähemale? Kas tahaks parema kontrasti, värvide ja teravusega pilti? Kas sooviks fokuseerida lähemale? Kas tahaks kiiremat säriaega hämaras keskkonnas? Vastates nendele küsimusel saab selgeks, milline objektiiv oleks vajalik soetada. Vastavalt siis lainurk, teleobjektiiv, profiseeria klaasidega objektiiv, makroobjektiiv ja ülivalgujõuline objektiiv (F2,8 või veelgi valgusjõulisem).
Tarmo: Millal tavaliselt käite loodust pildistamas? Kui palju nendest kordadest on kellaajaliselt plaanitud?
SZ: Kevadel, suvel ja sügisel peamiselt õhtuti või hommikuti. Talvel pildistan ma tihti terve päeva. Kõik käimised on kellaajaliselt planeeritud selleks, et olla õigel ajal õiges kohas ehk siis kasutada ära parimat valgust.