Minus tekkis huvi Olympuse kaamerate vastu eelkõige tänu sellele, et paljud välismaised valgusmaalingutega tegelejad kasutavad just seda marki pildiaparaate. Kuna ka mina teen lisaks tähistaeva pildistamisele järjest enam valgusmaalinguid, otsustasin Olympuse hübriidkaamerate lipulaeva OM-D EM-1 II just nimelt öösel proovile panna.

Kaamera sain muidugi kätte päevasel ajal ning esimesed klõpsud ja katsetused said tehtud valges. Esmamulje oli vägagi positiivne: kaamera istub hoolimata oma väikestest mõõtudest väga hästi kätte, kõik nupud on loogilistes kohtades. Sellel aparaadil on olemas minu suur lemmik, keeratav ja pööratav ekraan ning menüüs on seadistusvõimalusi rohkem kui esimese hooga hoomata jõuab. Elektrooniline pildiotsija, mis mulle siiani eriti meeldinud ei ole, on sellel kaameral väga hea ega häirinud korrakski. Ka pildikvaliteediga jäin väga rahule. On selge, et sellises hinnaklassis kaamera teeb heas valguses korralikke pilte, kuid see polnud minu esmane huvi − tuli pimedus ära oodata (niivõrd kui meil seda suvel üldse on).

לtlen ausalt, et mu ootused ja lootused tegelikult väga kõrged ei olnud, sest selle muidu nii uhke ja võimsa kaamera sees on ööfotograafi silmis väga pisike sensor, mis on isegi poolkaadrist väiksem. Olen ju ise ööfotograafiale keskendudes üsna kiiresti poolkaaderkaameralt täiskaadrile liikunud, sest täiskaader annab tänu oma paremale ISO võimekusele piltidele kõvasti juurde. Ka vaateväli on väikese sensori puhul tunduvalt kitsam.

Objektiiviks oli mul kasutada M.Zuiko Digital 12−100 mm f/4 PRO. 12 mm Micro Four Thirds kaamera ees annab umbes sama tulemuse kui 24 mm objektiiv täiskaadri ees. Lisaks tasub silmas pidada, et sensori kuvasuhe on 4:3. Mulle endale meeldivad pigem kitsamad panoraampildid ja seetõttu valisin seadetest endale harjumuspärase 3:2 kuvasuhte, mis pilti tegelikult veel natuke väiksemaks teeb. Lisaks on kaameras võimalik kuvasuhteks valida 16:9, 1:1 ja ka 3:4, kui selline soov peaks tekkima. Hiljem on arvutis võimalik siiski ka kärpimata algfail kätte saada.

Rõuge Pesapuu vaatetorn, Olympus OM-D EM-1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO 2sek, f8, ISO200

Hämaras esimesi pilte tehes võisin siiski täiesti rahule jääda. Muidugi hoidsin ISO seaded kõige madalamal, mis selle kaamera puhul on ISO200. LiveView’ga jäin ka väga rahule: käsitsi teravustamine selle abil toimis väga hästi. Tähed on ilusti nähtavad, et neid sisse suumida ja pisikeseks täpiks keerata.

Rõuge Suurjärv ja kirik, Olympus OM-D EM-1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 30sek, f5.6, ISO200

National Geographic’u kollane raam Rõuge Suurjärve rannas, Olympus OM-D EM-1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 30sek, f8, ISO200

Pimedamaks minnes ja ISO tõstma hakates selgus, et üle 1600 ma seda väga tõsta ei tahaks. 3200 võib mõnes olukorras häda pärast kasutatav olla, kuid 6400 jätaks mina pigem valimata. Muidugi on see hinnang subjektiivne ega põhine põhjalikul testimisel, vaid üksikutel proovipiltidel ning kindlasti mõjutab minu ootusi ka täiskaadriga kõrgemate ISOde kasutamise kogemus.

Karaokefest Rõuge Ööbikuoru laululaval, Olympus OM-D EM-1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 1/20sek, f4, ISO1600

Nüüd jõuame selleni, mis mulle selle kaamera juures kõige enam huvi pakkus. See on funktsioon nimega Live Composite. Tegemist on funktsiooniga, mille puhul kaamera teeb järjepidevalt sama säriajaga pilti ja paneb need üheks fotoks kokku, seejuures lisatakse esimesele pildile ainult heledamaid piksleid. Seega pole näiteks öist linnavaadet pildistades ohtu, et tänavavalgustus üle põleb, kuid pildile lisanduvad iga möödasõitva auto tulede triibud. Samuti ei muutu näiteks tähti pildistades taevas järjest heledamaks, vaid pildile tekivad ainult tähtede triibud ja ülejäänud taeva säritus jääb selliseks nagu esimesele pildile sai sätitud. Kaamera kasutab elektroonilist katikut, seega on intervall piltide vahel peaaegu olematu ning pildile jäävad triibud on ühtlased ja ilma vahedeta. Samal ajal saab nö pildi tekkimist ekraanilt jälgida ning kui oled tulemusega rahul, saad säritamise lõpetada

Eriti vahva on see, et kaamera on võimalik oma nutiseadmega ühendada ning seda sealt juhtida. See on hea näiteks keerulisemaid valgusmaalinguid tehes: saab telefonist pidevalt jälgida, kuhu veel on tarvis joonistada ja kas tulemus saab selline, nagu soovitud. Tähetriipude või -ringide pildistamist saab vabalt jälgida soojast autost ning minna õue alles siis, kui soovitud pikkusega triibud on käes.

Tegemist on väga põneva ja kasuliku funktsiooniga nende jaoks, kes teevad keerulisemaid ja pika säriajaga pilte. Sain seda küll vaid põgusalt katsetada, kuid see hakkas mulle väga meeldima. Kui muidu tuleb joonistada pimedast peast või tähtede triipude pikkust ainult arvutada ja ette kujutada, siis nüüd on võimalik tulemust jooksvalt jälgida.

Olympus OM-D EM-1 II + M.Zuiko Digital 12-100mm f/4 PRO, 13sek, f8, ISO200

Live Composite: 1sek (~120x1sek), f8, ISO200

Lisaks Live Composite‘ile on sellel kaameral ka funktsioon nimega Live Time. See käitub nagu tavaline pika säriga pilt ehk kogu sensorile jõudev valgus lisatakse pildile, aga jällegi on võimalik pildi tekkimist ekraanil jooksvalt jälgida ja sobilikul hetkel säritus katkestada. All on võrdluseks kaks samade seadetega tehtud pilti: esimene tehtud Live Composite’i ja teine Live Time’i funktsiooni kasutades.

Live Composite: 10sek x 12, f4, ISO1600

Live Time: 121sek, f4, ISO1600

לheks Live Composite’i pisikeseks miinuseks võib olla see, et hiljem ei ole arvutis võimalik näha (või ma ei osanud seda vaadata), kui mitmest pildist lõplik foto kokku pandi. Ehk siis ei ole võimalik näha, kui kaua aega seda pilti tehti. Siin on üks tähetriipude proovifoto, mille tegemist jälgisin autos oma telefonist. Pildiinfost on hiljem näha, et pildi säriaeg oli 10 sekundit, tegelikult tegin seda pilti 8−10 minutit (48−60 x 10 sek, täpselt ei mäleta).

Live Composite: 10sek, f4, ISO1600

Kokkuvõttes jäin Olympus OM-D EM-1 II kaameraga rahule: see vastas minu ootustele ning testima kutsunud Live Composite’i funktsioon jättis igati positiivse mulje. Jah, nagu eeldasin, jääb ööpildistamisele spetsialiseerunud fotograafidele pisikese sensori ISO-võimekus kehvaks, kuid neile, kes vajavad pikka säri ja kasutavad seejuures madalaid ISO väärtusi, pakub see kaamera lahedaid võimalusi. Kui ööpildistamine kõrvale jätta, siis päeval ja heas valguses on see kaamera vägagi asjalik, ta on mugavalt pisike ja võimaldab väga palju funktsioone enda soovidele vastavaks sättida.

The post Ööfotograaf Martin Mark: Olympus OM-D EM-1 II ja valgusmaalingud ning öö appeared first on Photopointi ajaveeb.