Loe Renee esimest india-artiklit siit
Iga reis omab väga tugevaid iseloomujooni, mis tulenevad mitmest faktorist. Esiteks ja kõige tähtsamaks on reisi sihtkoht, kultuur ja kõik mis erineb reisija enda kodumaast. Teiseks on reisi pikkus ning plaanitud tegevused reisi ajal. Kolmandaks on reisijate hulk.
Minu puhul on siis tegemist Indiaga, mis on totaalselt erinev ja kohati isegi täiesti arusaamatu, võrreldes meie väikese Eestiga. Reisin kuu aega üksinda ja kannan oma kotti seljas. Kõiki neid aspekte tuleks väga tähelepanelikult enne pakkimist arvesse võtta. Nagu mägironijatel, on ka lihtsamatel reisidel mugavus ja kompaktsus üks võtmefaktoreid.
Oma esimesed seljakoti reisid tegin ma Hispaaniasse ja Shotimaale, kus ma tarisin seljas 85 liitrist kotti mis kaalus 27kg. Tohutult ebamugav ja väga piinarikas. Kaasas olid isegi priimus ja pann ja kõik sellised asjad mida euroopas tegelikult väga tihti ei kasuta, kui sa just ei lähe tõesti mitmeks päevaks metsa matkama. Nüüd ma reisin 38 liitrise kotiga mis seekord kaalub 10kg.
Mida vähem, seda parem
Head soovitus on laotada kõik oma pakitud asjad põrandale ja ükshaaval vaadata igat asja ning küsida endalt “Kas ma saaksin ilma selle asjata hakkama?”
Ja imekombel hakkavad asjad ära kukkuma. Fototehnikaga on täpselt samamoodi, kompaktsus on tähtis. Eriti siin Indias kus on tohutult palav(praegu on sihuke mõnus 30 kraadine tuul hellitamas põske) ja energiat on vaja kulutada kõige muu peale, kui asjade tarimisele. Ma võtsin kaasa ühe speedlight välgu, kaks saatjat, statiivi, strobistidele mõeldud softboxi ning imepisikese Sony RX1.
Sinna lisanduvad igasugused laadijad, patareid ja tavaliselt ka hunnik juhtmeid. Kaasas on ka mini arvuti (Kui ma ei oleks plaaninud siin kirjutada seda kõike, siis kindlasti ei oleks võtnud), see on maksimum kompaktsus mis ma suutsin endale välja mõelda.
Kindlasti tuleb arvesse võtta sihtkoha kliimat. See võib kategooriliselt muuta kõike. Kui sa järsku avastad ennast näiteks Indiast musooni ajal, kus sajab tohutult palju vett taevast alla, siis ilma kaitsekottide või muu spetsiifilise fotovarustusteta ei ole kahjuks palju teha.
Statiiv. Minul alati üks suuremaid asju mis kotis on. Tuleks mõelda korralikult läbi, kas sul läheb seda vaja või ei lähe. Mina saan ka kasutada seda välgu jaoks, niiet 2 funktsiooni korraga.
Mälukaardid. Võta varuga!! Kunagi ei tea kui tihti saad laadida pilte arvutisse või kettale. Kunagi ei tea mis võib juhtuda ja kui palju on vaja pildistada.
Akud. Minu RX1 kahjuks ei hiilga just oma aku vastupidavusega. Võtsin lisaaku. Tunnen ka juba praegu, et kui hakkan aktiivsemalt pildistama, siis võib ka kahest väheks jääda.
Objektiivid. Tavaliselt on mul kaasas olnud ainult 24-105mm, mis on küll oma olemuselt natuke pehmema joonisega aga katab ilusti vajalikud fookuskaugused. Pigem eelistan ühte objektiivi kõigeks.
Riided. Ma lähen alati tumepruuni peale välja. See on selline neutraalne värv mis ei tõmba tähelepanu ja sobib peaaegu enamus kultuuriruumidesse neutraalselt. Kui Indiasse tuled ja tahad märkamatult liikuda ja pildistada, siis võid vabalt oma neoonlilla hipsterisärgi koju jätta. Kuna sa oled valge niikuinii, siis seda vähem sa tahad endale veel rohkem tähelepanu.
Mõtle hoolikalt ja pikalt selle peale mida sul on vaja. Mis on hädavajalik ja mida äkki saab isegi muretseda sihtkohast. 9 korda mõtle 1 kord paki.
Sony RX-1. Sest see on pisike.
Fotovarustuse osas langetasin ma seekord otsuse mitte kaasa võtta suurt kaamerat. Selle asemel on mul siin põhimõtteliselt ainukeseks kaameraks (igaks juhuks on tagavaraks ka fotofilmiga töötav pisike Olympus) Sony RX1. Täiskaadersensori ja kere külge kinnitatud 35mm objektiiviga kompaktkaamera.
Teadsin kohe alguses, et ainult 35mm fookuskaugusega objektiiviga ei saa ma kõike pildistada, mida tahaks ning tihti tuleb pildist loobuda. Ja nii ongi. Palju pilte on jäänud tegemata just sellepärast, et oleks vaja natuke suumida. Tuleb harjuda ja leida need võimalused mida 35mm pakub. Portreed portreed portreed, aga ilma teise inimese nägemata väga lihtsalt pilti ei tee. Mulle see sobib, väike kontakt, natuke juttu ja hea pilt ongi loodetavasti käes.
See viewfinderi mitte omamine võtab ikka oodatust rohkem aega harjumiseks. Vahest kui kiirelt vaja pildistada, siis tõstan automaatselt silmade ette. Tänu sellele läheb ka pilt kaotsi. Üks Saksa kutt arvas et see kaamera on vähemalt 10 aastat vana. See on hea! Eriti reisides, kui sa tahaks et tähelepanu ei oleks su kaameral. Et ei tekiks olukorda, kus keegi tahab seda säravat asja endale. Aga mõnus on ikka väike kaamera, tohutult mõnus.
Piltidega on nii, et siit kirjutatud artiklitesse panen otse kaamerast jpeegid. Kui midagi teen, siis cropin ainult natukene. Edaspidi on plaan teha iga päev vähemalt üks superhea foto, loodame et ka õnnestub. (pean ka ära mainima, et ma mõtlen ka juba inglise keeles, niiet terve artikkel tuli tõlkida) Praegu istun ilma akendeta hotellitoa vetsus, suitsetan mentooliga sigarette ja vaatan televiisorist Bollywoodi ulmelisi actionfilme.
This is life.