Seekordne pilt tuleb meie eelmise aasta külmast talvest, mis on praegu aktuaalne kahel põhjusel. Esiteks muidugi ootavad kõik inimesed, kaasa arvatud mina, et tänavune talv tuleks ikka sama ilus. Teiseks, saavutas see foto kõrge tunnustuse fotokonkursil GDT European Wildlife Photographer of the Year 2010.
Algavast talvest ja selle ootusest veel nii palju, et tänavuse algus on olnud natuke teistsugune ja soojem. Aga eks paistab, millise pöörde Külmataat meile detsembris pakub. Eelmise aasta detsember oli kahel õhtul igatahes selline nagu paistab saarmapildilt. Hommik algas -28 kraadise pakasega ja õhtulgi laskus temperatuur kahekümnest allapoole. Ideaalsed tingimused jõe ääres liikumiseks olid loodud. Vaba vesi auras külma käes – vaatepilt, mis oli eriti dramaatiline läbi teleobjektiivi ning kontravalguses. Juba niisama roostiku ja olustiku pildid olid väga head ja nägu kiskus muhedaks. Saarma ilmudes ühe järgmise jõekäänu tagant asendus muhedus ebalustega, sest võimalus täiuslikuks pildiks oli loodud ja sellises olukorras ei taha kohe oma õnne uskuda ja peas hakkavad kerima mõtted sajast takistusest, mis võivad veel kõik ära rikkuda. Pärast tunniajast pildisessiooni lahkus saarmas koos päikesega. “Prantslane” ei saa öelda, kuid konnasööja sukeldus ja ujus pikalt järgmise jõekäänakuni ning kadus mul silmist. Päike laskus metsa taha ja oli samuti kadunud. Kui pildi koostisosad lahkusid, siis mina saabusin. Ma saabusin tagasi reaalsusesse ja leidsin end jää pealt kõhutamast. Ajasin end istuli ja nautisin loojangujärgseid värve.
Olin ka järgmisel päeval samas kohas, kuid eelmisel õhtul tegevusest pakatanud jõelõik auras küll sama kenasti, kuid mingit liikumist peale fotoküti ei olnud. Mulle anti üks õhtu ja ma olen selle eest tänulik. Täiuslikke pilte on mul vähe, kuid tol õhtul sündis neid päris mitu.
Pildi esitlus ja tehnilised andmed:
Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega formaat. Pilti on lõigatud looma tagant ja ülevalt nii palju, et pikem külg on vähenenud 14%. Kui pikema serva pikseleid on jäänud alles endiselt 5200, mis annab võimaluse ülisuurteks väljatrükkideks. Lõikamise eesmärk oli vähendada heledat ala saarma selja taga.
Kadreeringu on selline klassikaline, kus loom on sätitud kolmandiku peale ja vaatamise suunas on rohkem ruumi jäetud. Loomast allpool on oluline sillerdav jääserv ja üleval jõeaur, mille tõttu on loom vertikaalteljel kadreeritud tsentrist allapoole.
Võttenurk – Nii madal, kui võimalik, et jõeaur tõuseks loomast kõrgemale ning paigutada siluett kõige puhtamalt taustale. Pildistatud kõhuli jääl lamades.
Ava – 2/3 astme ulatuses täisavast lähtuvalt kinni keeratud, et saavutada mõni sentimeeter teravussügavust juurde, kuid tagades seejuures, et vastu valgust pildistades tekkivad sillerdused oleksid siiski ümmargused ega läheks hulknurkseteks.
Tehnika – Nikon D3x + Nikkor 300mm F2,8 VR + Nikkor TC-17EII konverter. F5,6, 1/4000, ISO 250. Käest, lamades jääl.
Valgus – Õhtune kontravalgus, mis ulatus veel üle metsaserva, kuid oli piisavalt intensiivne, et tekitada tugev siluett.
Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Adobe Photoshop CS4-ga.
Loe ka PP ajaveebi uudist “Toomas Ili ja Sven Začeki fotod said Euroopa loodusfotokonkursil kõrge tunnustuse osaliseks“