Veidi enam kui neli nädalat tagasi esitles Pentax uut digikompakti nimega I-10. Täna jõudis see aparaat Photopointi pealattu, lähipäevadel saab seda aga vaadata kõigis Photopointi kauplustes.

Selle kaamera juures on üheks olulisemaks aspektiks disain. Retrohõnguline väliskuju on laenatud Pentaxi 1979 aastal ilmavalgust näinud filmikaameralt Auto 110. Enne isiklikku kohtumist kartsin ma, et juhtub see, mis tihtipeale ikka – tootefotodel tundub aparaat päris kena aga kui seda oma käes katsud ja vaatad, siis justkui jääks midagi puudu. Optio I-10 valmistas ses suhtes meeldva üllatuse. See ei tundu odava plastmasskarbina – kaamera ei ole päris kaalutu, nagu enamik selle hinnaklassi aparaate ning minu arvates näeb see päris elus vähemalt sama hea välja kui tootefotodel.

Aga mis sest välimuses ja tundmustest. I-10 on esimene Pentaxi digikompakt (v.a supersuumid X70 ja X90), mis on varustatud mehaanilise värinastabilisaatoriga. Aparaadil on 12.1 MP CCD sensor, mis suudab filmida ka 720p HD-videoid, 5x optilise suumiga, 28-140 mm objektiiv (35 mm ekvivalendina) ja 2,7″ 230 000 piksliga LCD-monitor.

Vaatame lähemalt.

Karbis on: Pentax Optio I-10, randmepael, D-LI92 liitiumaku ning selle laadija koos AC kaabliga, USB-kaabel, AV-kaabel, kasutusjuhend ja tarkvara CD.

Optio I-10 on saadaval kahes värvitoonis: must ja valge.

LCD-monitor on 2,7″ diagonaaliga ning kuvab fotosid 230 000 piksli abil.

Pentax Optio I-10 salvestab fotosid sisemällu (26,7 MB ) ja  SD/SDHC mälukaardile.

Kaamera pinnaviimistlus esipaneelil ei ole kummeeritud, nagu visuaalselt tunduda võib. See on plastik. Aga esmasel ja ka teisesel vaatamisel petab päris hästi ära.

Retrostiilis disainiröögatus päästikuks. Tegelikult on suuminupp väga mugav kasutada ja see ei loperda ka, nagu pahatihti odavama hinnaklassi kompaktidel.

Huvitav, mis siis juhtuks kui need kaks kruvi lahti keerata.. Ilmselt mitte midagi, aga kui keegi proovib, siis kirjutage mulle ka.

Kaamera peal, eestoopt vaadates paremal pool olev nupp ei tee mitte kui midagi. Sellel on pelgalt disainifunktsioon.

Pentaxi digikompaktidele omane nuppude asetus. Nupud on piisavalt suured ja mugavad vajutada. All paremal olev roheline nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Automaatset teravustamist hämaras hõlbustav abivalguslamp ning särimõõtesensor.

Kiirseaded ja pildiprogrammid

	I-10 kaamera kiirseadistused – vasakule, ülemisele ja paremale nupule vajutades.
	I-10 aparaadil on 24 pildiprogrammi. Täpselt samad mis 1000 krooni võrra soodsamal H90 kaameral
	Roheline režiim Kõige alumine parempoolne – roheline – nupp on vaikimisi seatud käivitama rohelist automaatrežiimi. Sellele saab aga omistada ka mõne muu funktsiooni (ISO, särikompensatsioon, memode salvestamine jne).

Menüüd ja taasesitusrežiimi valikud

	Pildistamise seadete menüü pildistusrežiimil “Program”.
	Kaamera seadete menüü (nii pildistus-kui ka taasesitusrežiimil)
	Taasesitusrežiimis saab pildistatud fotodega igasuguseid asju toimetada. Digitaalsed filtrid ja raamid, filmiklipi lõikamine, fotode lõikamine ja suuruse vähendamine, häälmemod jne.

Digikaamera Pentax Optio I-10 must Photopointis
Digikaamera Pentax Optio I-10 valge Photopointis

Panasonic tõi eile lagedale kaks uut Micro Four Thirds süsteemi kaamerat. Soodsam, veidi kehvemate eelvaate- ja videosalvestusvõimalustega Lumix DMC-G10 ning tehniliste andmete ning videosalvestusvõime poolest vingem DMC-G2.

Mõlemat võib pidada järeltulijaks Panasonicu ja maailma esimesele, poolteist aastat tagasi esitletud hübriidkaamerale Lumix DMC-G1. Mõlemad filmivad 720P HD videot ning omavad uut pildiprotsessorit ja 12 MP sensorit. Erinevused on LCD-ekraani funktsionaalsuses (G2 oma on puutetundlik ning välja keeratav ja pööratav) elektroonilise pildiotsija lahutusvõimes ja filmiklipi kokkupakkimise meetodis. Mõlema kaamera komplektobjektiiviks on uus, senisest kergem 14 – 42 mm standardsuum.

Hübriidkaamera Panasonic Lumix DMC-G10 olulisemad tehnilised andmed

• 12.1 efektiivse megapiksliga Live MOS sensor
• Uus Venus Engine HD II protsessor koos Intelligent Resolution (teravus) funktsiooniga
• Micro Four Thirds bajonett, äralõikefaktor: 2x
• Ühildub Four Thirds objektiividega juurdeostetava adapteri abil; Samalaadsed adapterid on olemas ka teiste tootjate objektiivide jaoks
• 3.0″ LCD, 460 000 px, kaadri katvus 100%
• Elektrooniline pildiotsija: 202 000 px, kaadri katvus 100%, suurendus: 1.04x
• LCD-otsevaade kiire kontrasstituvastusel põhineva automaatse teravustamise süsteemiga
• Manuaalne juhtimine, ISO 100 – 6400; RAW faili pildistamise võimalus
• Intelligent Auto režiim (taustvalgustusega eraldi nupp selle režiimi käivitamiseks) valib stseenile vastava pildiprogrammi, tuvastab ja teravustab kaadris olevad näod, vähendab liikumisest tingitud udusust, hoiab liikuvaid objekte kaadris teravana, helestab varjualasid jne
• 26 pildiprogrammi
• Sarivõte kuni 3.2 fps
• Tolmueemaldussüsteem
• Välgupesa
• Filmiklipi režiim 1280 x 720 (30 fps) kasutades M-JPEG koodekit
• kaamera suudab filmiklipi salvestamise ajal enamiku Micro Four Thirds objektiividega teravustada jälgivalt
• SD/SDHC/SDXC mälukaardipesa
• HDMI väljund
• DMW-BLB13 liitiumaku; 380 pauku ühe laadimiskorraga
• Saadavus ja hind ei ole veel teada

 

Hübriidkaamera Panasonic Lumix DMC-G2 olulisemad tehnilised andmed

Erinevused võrreldes G10 kaameraga

• Välja keeratav ja pööratav puutetundlik 3.0″ LCD-ekraan, 460 000 pikslit.
• Kohaldatavad puutetundlikud ekraanimenüüd, teravustamine ja pildistamine sõrmega ekraanile toksates, iPhone-stiilis fotode taasesitusrežiim
• Suure lahutusvõimega elektrooniline pildiotsija: 1.44 MP. Suurendus: 1.4X (sama nagu G1 kaameral); Sensor registreerib silma läheduse pildiotsijale ning lülitab LCD-ekraani välja
• Filmiklipi režiim 1280 x 720 (kiirusega 60 fps, 30 fps) kasutades AVCHD Lite koodekit
• Eraldi nupp kaamera taga filmiklipi salvestamiseks
• Salvestab monoheli. Võimalik kasutada välist mikrofoni
• 360 pauku ühe laadimiskorraga
• Tuleb turule mustas, sinises ja punases värvitoonis
• Saadavus ja hind ei ole veel teada



 

Kole lugu küll. Minu vana hea karbist-välja-kaaslase Pentax K10D sensor on tolmuseks saanud. Teravamapilgulised fotohuvilised on seda juba ilmselt märganud – kasvõi näiteks viis postitust tagasi ilmunud W90 karbist-välja fotosessiooni juures. Milline häbi!

Muidugi ma märkasin seda ju ise ka, aga lihtsalt ei ole viitsinud sensorit puhastada. Selle asemel tõmbasin korra Photoshopis “Clone Stamp” tööriistaga ja korras. Aga, nagu juuresolevalt pildilt näha, siis alati ei tõmmanud ka.

Tegelikult on päris hea, et ma nii laisk olin sest nüüd ma ei peagi ise vaeva nägema. Mõned päevad tagasi nimelt lisas Photopoint oma hinnakirja taas ka sensoripuhastuse. Photopointi poodi võib tuua ükskõik millise digitaalse peegelkaamera. 2-7 päeva möödudes võib siis puhtusest särava sensoriga aparaadile järgi tulla.

Nagu öeldud, võib sensoripuhastusse tuua ükskõik mis marki digipeegleid. Toodava aparaadi aku peab olema aga kindlasti eelnevalt täis laetud ning juhul kui tegemist ei ole Canon/Nikon/Pentax kaameraga, peab aparaadi ees olema ka objektiiv. Hooldusesse toodud kaamera saab kätte hiljemalt seitsme päeva pärast. Olenevalt kaamera toomis- ja kättesaamiskohast ning konkreetsest kuupäevast võib aga kaamera kätte saada ka juba kahe päeva pärast.

Vaata lähemalt Photopointi remondi ja hoolduse hinnakirjast.

Lõpetuseks veel üks kole pilt sellest tolmupaharetist K10D sensoril. Ma viin kohe sensoripuhastusse.

Loe ka artiklit: TOLM – digitaalse peegelkaamera kuri vaenlane

Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.

Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita.

Enne digitaalse peegelkaamera soetamist pildistasin Zenidiga ja MTO 500 mm f8 vene kahuriga. Vähemalt siis tundus see mulle kahurina. Oli jämedust, pikkust ja kaalugi. Fookuskaugust oli parasjagu, kuid see objektiiv oli üpris pime. Päevasel ajal sai sellega siiski linnu ja loomapilte tehtud, kuni päike pilve taha läks. Siis jäi valgust juba vajaka, vaatamata sellele, et kaameras oli 400 tundlikusega film. Vähene valgus ei taganud mulle elementaarset säri, mida ma sellel ajal käest pildistamiseks vajasin. Statiivi oma sõbrana ma siis veel ei tundnud.

Digipeegelkaamera soetamise ajaks oli minu fotokirg juba omajagu arenenud, nii et mõistsin, kui hädavajalik on statiiv ja milliseid uusi võimalusi selle kasutamine loob.

Tagasi jutu algusesse tulles, jäid mul sõelale objektiivid, millel oli fookuskaugust vähemalt 300 mm. Kuna mu digikaameral oli sensori lõike faktor 1,6 (poolkaader), siis see tõi kujutise sama suurelt pildiotsijasse, nagu oleks kasutusel (1,6 * 300) 480 mm objektiiv. Selle fookuskaugusega olin ma juba harjunud ja see mulle sobis.

Minu esimene

Minu valituks sai Sigma 70-300 mm F4-5,6 APO Macro. Saadaval oli ka tuhat krooni odavam APO tähistuseta versioon, kuid APO kasuks rääkis parem optika. Vähem kromaatilist aberratsiooni (CA), mis väljendus pildil näiteks sinaka halona ümber peenete detailide.

Nii nagu praegu soovitan esmalt fikseeritud fookuskaugusega objektiive zoomile, soovisin seda endale ka tookord, kuid paraku tundus kümmekond tuhat krooni objektiivi eest minu jaoks siis natuke liiga palju. Ka nüüd, kus ise soovitusi jagan, kuulen sageli vastuseks, et selles hinnaklassis objektiiv jääb liiga kalliks, kas midagi odavamat pole.

Siinkohal toon lühidalt välja objektiivide valiku alustades odavamatest ning lõpetades kallimate ja parematega:

1. 70-300mm f4-5.6 (Canonile, Nikonile, Pentaxile)
2. 100-300mm f4 (Canonile, Nikonile)
3. 300mm f4 (Canon, Nikon, Pentax) / 100-400mm f5.6 (Canon)

Ka fotograafias on paraku nii, et odavalt head asja ei saa, kuid vaatamata odavusele on
70-300mm f4-5.6 objektiivi hinna ja kvaliteedi suhe vägagi paigas.

Kahjuks olen viimasel ajal juhtunud lugema erinevat kriitikat selle objektiivi suunas. Näiteks, et selle objektiivi joonis ei luba suuremat väljatrükki kui A5. Lahtise ava (f5.6) joonis ei kannata pikemas otsas tõesti mingit kriitikat, kuid alates sellest, kui hakkasin 300mm otsas kasutama ava f8, ei ole minul teravusega küll mingeid probleeme olnud. Selle raha eest oli teravust küll ja küll. Objektiiv ise muutus muidugi suhteliselt pimedaks (f8), kuid nagu eespool öeldud, siis ega odavalt kõike head ei saa. Kusagilt tuleb leida kompromiss.

Rääkides joonise teravusest, kui objekt on ikka fookuses, ega pole ära värisenud/liikunud,
kannatab selle objektiiviga tehtud pilt ka A3 ja A2 väljatrükki. Vähemalt minu 8mpix kere lubas seda ja teravus jäi tipp-topp. Kes soovib ise A3 väljatrüki teravuses veenduda võib heita pilgu raamatusse „Meie inimesed“ (Pilgrim, 2008), lk 104-105, 144-145, 150-151, 226-227.

See on hea objektiiv alustajale, kes soovib pildistada nö kõike. Suumi ulatus on lai ja selle objektiiviga saab suhu ka makropiltide maitse, 1:2 suurenduse näol. Pealegi, kui see objektiiv on end ammendanud ja on soov midagi asisemat soetada, on „koolirahaks“ makstud summa väike.

Valguse poole

Mina igaljuhul ei kahetse, et alustasin digifotograafias just selle objektiiviga. Kui aga lindude-loomade pildistamise soov on kindel ja rahakott lubab, tuleks vaadata kohe valgete objektiivide poole. Valgete objektiivide all ei mõelda mitte nende värvust vaid valgusjõulisust. Näiteks ava f4, f2.8 jne. Mida väiksem number, seda valgusjõulisem objektiiv. Tõsi on ka see, et näiteks Canoni valgusjõulised objektiivid on tõepoolest ka ise värvuselt valged.

Näiteks fikseeritud fookuskaugusega 300 mm f4 objektiiv on kindla peale minek. Ideaalis võiks see olla ka (pildi) stabilisaatoriga, mis annab võimaluse kasutada käest pildistamisel ca 2 stoppi pikemat säriaega kui stabilisaatorita objektiiv. Kõnealune objektiiv sobib hästi ka 1,4 suurendusvõimega telekonverteriga ja nii saab sellest 420 mm f5.6 objektiiv. Sellise avaga säilib enamus kaameratel autofookus ning ka objektiivi joonis ei kannata oluliselt.

300 mm kõrval on Canonil valikus ka 100-400mm f4.5-5.6 suum – need kaks kipuvadki tavaliselt sõelale jääma. Kumb siis valida, kas zoom või fiks? Fiks on teravam ja valgusjõulisem, kuid suum jälle pikem ning mõnusa suumivahemikuga. 300 mm f4 soetamise juures mõtleb aga looduspiltnik sinna juurde sageli ka 1,4 telekonverteri ja sellisel juhul jääb valik järgmine:

100-400mm f4.5-5.6 vs 420mm f5.6.

See, kumb neist valida, on aga suhteliselt individuaalne. Minu valik jäi fiksobjektiivile (300 mm f4), sest konverterita on see valgusjõulisem, teravama joonisega ja ka autofookus on kiirem. Usun, et kui oleksin valinud 100-400mm oleksin ka sellega väga rahul. Need on objektiivid mida võib julgelt soovitada!

Valikust jätsin teadlikult välja eriti pikad, valgusjõulised ja kallid objektiivid, kuna need ei kvalifitseeru alustajatele mõeldud objektiividena – mis aga ei tähenda, et just sellega alustada ei võiks.

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/400, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/1000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 168mm, 1/5000, f8, ISO400

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/640, f10, ISO100

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 214mm, makro asend, 1/400, f10, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS, 1/2000, f5.6, ISO400

Canon 20D, Canon 300mm F4 IS + Sigma 1,4 telekonverter, 1/200, f5.6, ISO400

Photopointi veebipoe tootevalikus on 425 erinevat fotoalbumit. See hirmuäratav kogus võib esmapilgul päris segadusttekitav olla. Kõik need albumid jagunevad aga laias laastus nelja erinevasse kategooriasse (on ka muidugi selliseid disainiröögatusi, mis ühegi kategooria alla ei mahu – nendest juba ülejärgmises Point TVs). Kui neid nelja kategooriat ning nendele vastavaid tähistusi PP veebilehel teada, siis muutub albumi valimine hulga lihtsamaks. Need neli tüüpi koos vastava tähistusega on:

1. PVC materjalist (plastik) lehtedega ja kiletaskutega albumid – tähistus: MM (MiniMax)
2. Raamatköites, paberist lehtede ja kiletaskutega albumid – tähistus: BB või B (BookBound)
3. Albumid, kus pildid saab kinnitada iseliimuva kile alla – tähistus: SA (ShelfAdhesive)
4. Traditsioonilist laadi albumid kuhu pildid kinnitatakse fotonurkadega – tähistus: ST (Standard)

Neid nelja tüüpi albumeid näitab ja tutvustab Irene nüüd lähemalt. Head vaatamist.