Esimest korda uut Tamron SP 24-70mm f/2.8 VC G2 käes hoides olid mul väga skeptilised tunded. Kuigi pean mainima, et ma polnud varem ühegi Tamron objektiiviga pilte teinud, kuid lugedes arvustusi ja teiste fotograafide kasutamiskogemust, jättis Tamron pigem halvapoolsema mulje. Selle teatud objektiivi kohta ei olnud ma midagi lugenud ega vaadanud ja pean ütlema, et see üllatas mind väga positiivselt.

Esimese asjana paistab silma uus disain, mis meenutab Sigma objektiivide disaini. Väga lihtsa ja arusaadava kujundusega ning visuaalselt lihtsalt ilus. Kere ümbris on valmistatud alumiiniumist ning rõngad on kummist, mis lihtsustab fookuse ja suumi kasutamist. Rõngaste vahele on jäetud natukene tühja ala, et ei oleks nii kerge neid omavahel sassi ajada. Objektiiv ise on üpris raske võrreldes Canoni EF 24-105mm f/4, mida ma ise igapäevaselt pildistamiseks kasutan. Tamron kaalub 905 g ja Canon 670g. Kaal tegelikult ei mängigi nii suurt rolli, sest lisaraskus kaamerale annab kõvasti stabiilsust juurde, juhul muidugi, kui ei pea terve päev pulmapilte klõpsima või looduses tatsama. Sel juhul ma arvan, et käsi väsib päris ära.

Lisaks jäi Tamroni puhul silma selle ilmastikukindlus – objektiivil on kaamera ühenduskohas isoleeriv kummiriba, mis ei lase mustusel ja niiskusel kaamera sensori ning objektiivi sisse sattuda.

Siniallikad

Rääkides autofookusest, siis minu arust jäi fokusseerimise kiirus natukene alla minu Canoni objektiivile, kuid midagi hullu ei olnud ja see kiirus tegelikult isegi ei loe, juhul kui spordifotograafiaga või loomade pildistamisega ei tegeleta, kus on vaja kiirelt reageerida. Autofookusega juhtus korraks ka väike probleem, kuigi ma ei tea, kas see oli nüüd minu enda veast tingitud või mitte. Nimelt ma kasutan väga tihti sellist tehnikat fokuseerimises, et suumin kõigepealt objektile, mida tahan teravaks saada, fokuseerin automaatselt selle ära ning siis suumin välja lainurk kaadriks, et teha pilt. Kuid kahel korral muutus välja suumimise ajal ka fookus – tulemuseks udune pilt. See pole tegelikult suur probleem, sest palju seda ei juhtunud, kuid imelik on see, et minu enda Canoni kaameraga pole sellist asja esinenud.

Vana hüdroelektrijaam

Pildikvaliteedi poolest jagub ainult kiidusõnu. Pildid jäid kõikidel kordadel, peale nende kahe eesmainitud korra, ülimalt teravad isegi täiesti lahtise avaga, ehk siis f/2.8. Minu arust kõige parem on, et pea üldse ei esinenud kromaatilist moonutust. See on üks selline asi, mis mind vahel päris palju ärritab ja eriti võib seda esineda päikesepaistelistel ilmadel. Kes veel ei tea, siis see juhtub, kui optika ei suuda kõiki värve ühte koondumispunkti suunata ning tulemuseks on tihti lillad või sinised ääred objektide ümber. Seda moonutust saab küll filtritega ja fototöötlus programmides parandada, kuid alati on parem, kui ei pea sellistele asjadele veel aega raiskama ja Tamron SP 24-70mm G2 objektiiv säästis mind sellest vaevast. Moonutust ei esinenud ühelgi pildil, mis ma tegin. Samuti ei esinenud üldse vinjeteerumist pildi servades, mis jälle säästab aega töötluses.

Allee

Suuri plusspunkte lisab ka objektiivile sisse ehitatud stabilisatsioon, mis vähendab võimalust, et pilt tuleb udune. Ikka natukene käed värisevad ja ei leia õiget toetumispinda, aga stabilisatsioon vähendab seda muret. Eriti loeb see siis, kui on vaja midagi filmida ning klient ei ole rahul liigselt väriseva pildiga.

Talve võlumaa

Kui alguses ma olin natukene skeptiline Tarmoni pildi ja üleüldise kvaliteedi pealt, siis see objektiiv kindlasti lükkas minu kahtlused ümber. Oma suhteliselt odava hinna, pildi kvaliteedi ja disaini poolest soovitan seda objektiivi kõikidele fotohuvilistele. Eriti sobib see objektiiv portreefotode ja oma suure avaga ööfotograafia jaoks. Samuti julgen seda soovitada kõikidele video- ja filmihuvilistele, kes stabilisatsioonist oma kasu lõikavad. Meeldiv üllatus.

Plussid

• Hea teravus
• Stabilisatsioon
• Ilmastikukindel
• Raske, mis hoiab ära liigse värisemise (samuti ka miinus, sest käed väsivad kiiresti)
• Disain on väga ilus ja lihtne

Miinused

• Raske
• Sobib ainult Canoni ja Nikoni kaameratega

Karl Andersi tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel ››

Soovid objektiivi kohta lisainfot? Tutvu lähemalt:

• Karbist välja: Tamron SP 24-70mm f/2.8 G2 suumobjektiiv ››
• Digitest.ee: Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 ››
• Tamron SP 24-70mm f/2.8 G2 on laenutamiseks saadaval meie fototehnika rendis ››

The post Fotograaf Karl Anders Vaikla: skeptikust Tamron SP 24-70mm f/2.8 Di VC USD G2 austajaks appeared first on Photopointi ajaveeb.

Võimsa suumiga teleobjektiivid on reeglina suured ja rasked. Vaadake kasvõi Tamroni populaarset 150-600mm kahurit – see on nii pikk, et lisaks objektiivile peab fotohuviline seda ostes ilmselt ka suurema fotokoti hankima. Tavapärasest 70-200mm fookuskaugusest jääb aga lindude ja loomade pildistamiseks natuke liiga väheks.

Siin on aga objektiiv, mis püüab tabada just seda magusat punkti suumi ulatuse, kaasaskantavuse, pildikvaliteedi ja hinna vahel. Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD võiks sobida looduse pildistajale, kelle jaoks 150-600mm relv jääb natuke liiga suureks või kalliks. See on aste nõrgema suumiga ja oluliselt kergem objektiiv, millel on kompaktsusest hoolimata olemas Tamronile omaselt ülihea värinastabilisaator. Seda objektiivi saad kasutada ka siis, kui peaksid kunagi otsustama poolkaadersensoriga kaamera pealt täiskaadrile üle minna. Võtame selle uue, äsja Photopointi kauplustesse jõudnud objektiivi karbist välja ja vaatame üle.

100-400mm fookuskaugusega ja pimedamapoolse varieeruva avaarvuga objektiivid on fotomaailmas üsna standardsed. Selline on olemas nii Canonil, Sonyl, Fujifilmil, Panasonicul… Need kõik on aga üsna soolase ja üle 1500-eurose hinnaklassiga objektiivid. Eelmisel aastal tuli oluliselt soodsama hinnaga 100-400mm objektiiviga välja ka Sigma, kelle 100-400mm f/5-6.3 DG OS HSM Contemporary mudel on Tamroni objektiiviga samas hinnaklassis.

Karbis on lisaks lühikesele kasutusjuhendile objektiiv koos päikesevarjuki ja korkidega. Statiivikraed komplektis ei ole – selle saab vajaduse korral eraldi juurde osta, sest objektiivi korpusel on selle jaoks spetsiaalne süvend olemas.

See on ilus objektiiv. Hõbedane rõngas bajoneti ülmber, matt viimistlus, minimalistliku peenikese fondiga millimeetrid ja muud tähistused loovad tunde kvaliteetsest tootest. Objektiivi kest on peamiselt magneesiumsulamist, pealmise korpuse eesmised kattedetailid plastikust ja suumirõngas korralikult kummeeritud. Kuid mis see siis on – alguses ei pruugi seda tähelegi panna, kuid teravustamisrõngas on üllatuslikult plastikust. Ilmselt arvas Tamron, et selle objektiivi pildistades teravustamisrõngast väga palju ei kasutata – ning leidis siin viisi kulude optimeerimiseks. Praktilises kasutuses see pildistajat ilmselt ei segagi. Mitmed väljamaa ülevaadete kirjutajad pole seda nüanssi isegi märganud.

Tamroni 100-400mm on 100mm asendis 20 cm pikkune. Suumimisel pikeneb objektiiv umbes 9 cm võrra ja päikesevarjuk lisab objektiivi pikkusele veel umbes 6 lisasentimeetrit. Maksimumpikkuseks on seega umbes 33 cm – piisav igasuguste lindude püüdmiseks.

Huvitav disainilahendus: objektiivi eesmine äär on palistatud kummiribaga. Nii et kui näiteks objektiiv esiäärega kusagile vastu peaks põrkama, toimib see kummist äär pehmendusena.

Uue lahendusena on 100-400mm objektiivi sees kasutusel tavalise ühe asemel kaks mikroprotsessorit: üks hoolitseb värinastabilisaatori ja teine autofookuse ees. Teoorias peaks see Tamroni väitel tagama kiirema autofookuse. Sellist tüüpi teleobjektiivi puhul on automaatne teravustamine üsna kriitilise tähtsusega. Dustin Abbott kirjutab oma 4nda detsembri ülevaates, et Tamroni “autofookus üksikkaadrite pildistamisel on sama hea nagu Canon EF 100-400mm f/4.5-5.6L IS II objektiivil. AF Servo jälgiva teravustamise režiimis peaaegu sama kiire ja täpne. Ja et autofookuse osas tundis ta, et Sigma 100-400mm jääb neile kahele tuntavalt alla. Võib-olla on kahe mikroprotsessori paigaldamine automaatsele teravustamisele tõesti kasuks tulnud.

Objektiivi külge saab keerata 67mm läbimõõduga filtrikeermega filtreid. Bajonett on metallist ja bajoneti ümber on ka ilmastikukindlusele vihjav kummitihend. Objektiivi korpus ongi niiskus- ja tolmukindel, selle eest kannavad hoolt 11 kummitihendit.

Korpusel on kaks nuppu, mõlemad kolmeastmelised.

Autofookust saab alumise nupu abil sisse ja välja lülitada ning keskmises asendis rakendub automaatse teravustamise piiraja. Millistele kaugustele see piiraga teravustamise piirab – seda ei ole objektiivi peale kirjutatud, kuna kasutaja saab ise piiraja väärtust Tamroni TAP-in konsooli abil endale sobivaks seada.

Teise nupuga saab muuta värinastabilisaatori toimimist. Stabilisaatorit saab lülitada sisse ja välja ning keskmises astmes saab selle seada jälgima horisontaalset liikumist (hea kasutada kaamerat küljelt küljele liigutamisel, ükskõik kas filmimisel või pildistamisel).

 

Teravustamiskaugust saab soovi korral umbes-täpselt paika panna skaala abil.

 

Olemas on ka suumilukustus – selleks et objektiiv õlale visatud kaamera ees tahtmatult ei pikeneks. Uue 100-400mm objektiivi puhul ei ole seda küll väga karta, kuna suumirõngas liigub üsna tihkelt. Aja jooksul võib see liikumine aga vabamaks muutuda.

Tamroni 100-400mm on olemuselt täiskaaadersensoriga peegelkaameratele sobiv objektiiv. See ei tähenda aga, et seda ei võiks kasutada poolkaadersensoriga peegelkaamerate ees. Võib küll ja pealegi väga edukalt, sest tänu poolkaadri äralõikefaktorile muutub vaatenurk veel kitsamaks ja suum võimsamaks – ekvivalentne fookuskauguste ulatus näiteks Canoni EOS 600D, 800D, 80D jms APS-C kaamerate ees on ju koguni 160-640mm. See tähendab üldistatult, et 100-400mm objektiiv poolkaadri ees annab praktiliselt sama suumiastmega pildistamistulemuse, nagu 150-600mm objektiiv täiskaadersensori ees. Pole paha.

Statiivikrae ei ole selle objektiiviga komplektis – selle saab soovi korral juurde osta. Pildistajatele, kes statiivikraed nagunii ei kasutaks (kes pildistavad enamjaolt käest), on muidugi meeltööda, et nad selle eest objektiivi ostes maksma ei pea. Kes aga pildistab enamjaolt statiivi kasutades, selle jaoks on statiivikrae päris oluline lisatarvik. Esiteks on statiivikraed kasutades objektiivi paigaldamine statiivile lihtsam. Teiseks saab statiivikrae abil seada tasakaalupunkti otse kaamerakomplekti keskmesse ja nii on mugavam kaamerat statiivil liigutada. Kolmandaks muudab statiivikrae ülimugavaks kaamera liigutamise püstipidisest asendist rõhtsesse ja vastupidi.

Tamroni A011TL statiivikrae all on statiivikeere – tavalisel moel kiirkinnitusplaadile paigaldamiseks. Lisaks ühildub see krae veel ka Arca Swiss tüüpi kiirkinnitusplaatidega – seega praktiliselt kohustuslik ost kõigile, kes seda tüüpi kinnitust kasutavad. Statiivikrae Arca Swiss A011TL on Photopointis olemas.

Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD on võimsa suumiga teleobjektiiv, mis sobib ka väiksemate mõõtmetega peegelkaamera ette. See on kõige sobilikum looduse pildistamiseks, sest saab hästi hakkama väiksemate lindude-loomade pildile püüdmisega, lähivõtetega lilledest ja muudest taimedest ja sobib hästi telefoto-maastike jaoks. Paindlik suumiulatus kiire autofookus ja värinastabilisaator teevad pildistamise mugavaks ning objektiivi ei pea maha müüma ka siis, kui otsustad poolkaadri asemel täiskaadersensoriga peegelkaamerale üle minna.

• Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD Canonile Photopointis

• Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD Nikonile Photopointis

The post Karbist välja: Tamron 100-400mm F/4.5-6.3 Di VC USD teleobjektiiv appeared first on Photopointi ajaveeb.

Panasonic esitleb täna uut hübriidkaamerat nimega Lumix GH5S. See on populaarse Panasonic Lumix GH5 modifitseeritud versioon, veelgi enam orienteeritud professionaalseks videotööks ja eriti hea hämaras filmimise võimekusega. Väliselt on uus kaamera GH5 aparaadiga võrreldes üsna sarnane, seesmiste täiustuste loetelu ja põhjalikkus on aga päris muljetavaldav.

Edasiarenduste keskmes on uus 12.5 MP sensor, mis teeb võimalikuks Sony A7S II hübriidkaameraga võrreldava valgustundlikkuse ning toob tagasi GH2 kaameraga unustusse vajunud paindliku eri külgede suhte valiku. Sensor on 1.86x lõikefaktoriga, ehk mõõtmetelt senisest pisut suurem ja fikseeritud – st keresisest mehaanilist värinastabilisaatorit Lumix GH5S kaameral ei ole. See, ilmselt ainuke miinus võrreldes GH5 mudeliga, võib tuleneda ruumipuudusest (veidi suurem sensor ei jätnud stabika jaoks ruumi) või siis asjaolust, et proffide jaoks (kes nagunii erinevaid stabilisaatoreid ja kraanasid ja slaidereid kasutavad) on sensori liikumine pigem häirivaks faktoriks.

Panasonic Lumix GH5S kaamerat on turule oodata lähikuudel. Hinna poolest saab see olema GH5 kaamerast mõned sajad eurod kallim. Detailse GH5S erinevuste loetelu võrreldes GH5 kaameraga leiad siitsamast altpoolt.

Panasonic GH5S täiustused ja erinevused võrreldes GH5 kaameraga

• Uus 12.5 MP pildisensor on väiksema lahutusvõimega kuid parema valgustundlikkusega
  • Tavalise ühe asemel on sensori igal pikslil kaks eraldi andmeedastuskanalit. לhe baasISO on 400 ja teisel ISO 2500. Kuna ISO 2500 ja kõrgematel tasemel võimendatakse algsignaali tavalisest vähem, on tulemuseks puhtamad fotod ja videopilt.
  • Sensori äralõikefaktor: 1.86x. See tähendab, et sensor on senisest pisut suurem ja sama fookuskauguse korral mahub GH5S kaadrisse pisut rohkem kui GH5 kaamera puhul
  • Multi-aspect ratio sensor (tänu senisest veidi suurematele sensori mõõtmetele). Tähendab praktikas seda, et nii C4K, 4K Anamorphic kui ka 4:3 videot filmides on sama fookuskauguse korral vaatenurk sama.
  • Väiksema lahutusvõime tõttu ei ole kaameral enam 6K anamorphic režiimi (max 4K anamorphic)
  • Sensoripõhist värinastabilisaatorit GH5S kaameral ei ole. Samas on Panasonicu paljudel objektiividel olemas optiline stabilisaator
• UHD 4K maksimaalne kaadrisagedus on sarnaselt senisele 50p/60p. Digital Cinema 4K režiimi maksimaalne lahutusvõime on aga tõusnud seniselt 25P tasemelt 50P tasemeni. See on hea uudis just profitasemel, sest DCI on aina enam muutumas videotööstuse standardiks
• Panasonicu sõnul on Rolling Shutter artefakt tänu kiiremale andmevahetusele sensori ja kaamera vahel (võrreldes GH5 kaameraga) 1.3x väiksem
• V-Log on kohe kaamerasse paigaldatud. GH5 puhul tuli V-Log võimekus osta, kusjuures ostuprotsess on kõike muud kui mugav
• Timecode in/out tugi välgusünkro pesa kaudu kaasas oleva BNC kaabli abil
• Kõrgeim kaadrisagedus 1080p reziimis on senise 180 fps asemel 140 fps. See tähendab veelgi aeglasemaid aegluubis videoid. Siiski salvestab GH5S sellist videot crop-režiimis ja tulemus ei ole erinevate ülevaadete andmetel nii kvaliteetne kui võiks oodata
• Panasonicu sõnul on autofookus võrreldes GH5 kaameraga täpsem ja kiirem – eriti just hämaras
• Audio seadistuste menüüsse on lisatud LINE sisend. St nüüd on võimalik 3.5 mm pesa kaudu kasutada audioseadmeid, mis sellist seadistust vajavad
• Kaamerasse on lisatud eraldi mikrofon, mis registreerib kaamera enda tekitatud helisid (objektiivi ka korpuse sees) ja püüab neid digitaalselt eemaldada. Panasonicu sõnul on nii saavutatud mehaanilise müra vähenemine kuni -10dB.

Panasonic GH5S muud olulised iseloomustajad

1. Kvaliteetseim videosalvestus: 400mbit/s ALL-I 10bit 4:2:2 4K
2. Sarnaselt GH5 kaamerale ei ole filmimise aeg piiratud (kadunud on hübriid- ja peegelkaamerate tavapärane, seadusandlustest ja maksudest tingitud 30-minutiline katkestusteta salvestuspiirang)
3. OLED elektrooniline pildiotsija, 3,680k pikslit
4. Ilmastikukindel korpus
5. Kaks SD mälukaaardi pesa – mõlemad ühilduvad UHS-II tüüpi SD mälukaartidega
6. Wi-Fi, Bluetooth

The post Panasonic Lumix GH5S toob ülima valgustundlikkuse ja profitasemel videoseadistused appeared first on Photopointi ajaveeb.

DJI näitas maailmale uue põlvkonna videostabilisaatorit Osmo 2 Mobile, mis nagu nimigi ütleb, sobib nutitelefonidega kasutamiseks. Seade teeb sujuvate videote filmimise ning panoraamide pildistamise ülimalt lihtsaks. לheks suurimaks tõmbenumbriks saab olema hind, mis on umbes poole soodsam kui eelkäijal, samas tuues uusi funktsioone ning olles üldiselt igas aspektis parem.  3-teljeline stabilisaator kompenseerib värinat kolmest suunast ning DJI SmoothTrack tehnoloogia tagab, et iga filmitud video oleks võimalikult stabiilne. Kuigi stabilisaator näeb visuaalselt samasugune välja nagu eelkäija, siis kasulikke funktsioone on juurde tulnud ning ka füüsilist liikuvust on parendatud.

Suurima erinevusena ei kasuta uus seade enam vahetatavat akut, vaid DJI sõnul annab uus integreeritud aku 15 tundi ehk kolm korda rohkem filmimisaega, mis on igal juhul piisav. Samuti saab telefon voolu läbi USB, mis on väga kasulik lisa sest nutitelefoni aku pidevalt filmides saab väga kiiresti tühjaks ning miks mitte kasutada oma uut Osmo 2 stabilisaatorit näiteks akupangana, et muid seadmeid laadida. Samuti suudab pea võrreldes varasema mudeliga liikuda vasakule-paremale 10 kraadi rohkem ehk kuni 160 kraadi ning üles-alla kuni 155 kraadi.

Uue Osmo konstruktsioon on tehtud kaalult võimalikult kerge, kasutades materjaliks töödeldud nailonit, mitte magneesiumisegu, mis on kindlasti ka soodsama hinna üheks suurimaks põhjuseks. Telefonikinnitus võimaldab fimida- ja pildistada nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Lisaks on Osmo 2 all ka 1/4″ statiivikeere, mis tähendab et seda on võimalik kinnitada väga paljude erinevate statiivide ning muude kinnituste peale.

Kasutamine on tehtud võimalikult lihtsaks – uus suuminupp võimaldab juhtida oma nutitelefoni otse käepidemelt ning see võimaldab isegi kasutada dolly zoom effekti, mis on seni jäänud peamiselt professionaalide pärusmaaks. Samuti on võimalik läbi DJI Go rakenduse kasutada jälitamisfunktsiooni, mille abil hoida kaadrit alati kindlal subjektil, teha Hyperlapse videosid või teha otseülekandeid Facebooki ning YouTube´i.

DJI Osmo 2 Mobile paisatakse müüki esialgu vaid läbi Apple ja DJI juba 23. jaanuaril kuid juba veebruaris ka teiste edasimüüjate juurde.

Allikas: DJI

The post DJI näitas uut Osmo 2 Mobile stabilisaatorit appeared first on Photopointi ajaveeb.

DJI annab teada, et toob peagi turule peegel- ja hübriidkaameratele mõeldud ühekäe stabilisaatori nimega Ronin-S. See on käepidemega varustatud raam, mis stabiliseerib kaamera liikumise elektrooniliselt kõigil kolmel teljel ning võimaldab seega filmida profitasemel sujuva liikumisega videot. Sellist, mis aastate eest oli võimalik vaid teleproduktsioonis kasutatud suurte ja kallite Steadycam süsteemidega.

DJI Ronin-S on tulemas kahe erineva raamiga: üks väiksemate (Sony A7-seeria, Panasonic GH-seeria) ja teine suuremate (Canon 5D Mark 4, Nikon D850) kaamerate jaoks. DJI sõnul on uue gimbali loomise puhul olnud ülioluliseks kasutuslihtsus. Näiteks on stabilisaatori kalibreerimine tavapärasest kiirem, sest telgede liigutamiseks ei pea seadet välja lülitama. Samuti saab liikumissuunad lukustada – selleks, et kaamera raamile paigaldamine oleks kindlam.

Stabilisaatori käepidemel oleva juhtkangi abil saab filmimise ajal kaamerat igas suunas liigutada – sealtsamast saab valida ka kolme režiimi vahel, mis kaamera liikumist vastavalt vajadusele aeglasemaks või kiiremaks muudavad. Käepidemele on toodud lisaks ka nupud foto pildistamiseks ja videosalvestuse alustamiseks/lõpetamiseks. Eraldi moodulina juurde ostetavana saab Ronin-S külge kinnitada LCD-ekraaniga varustatud teravustamissüsteemi. See ühendub elektrooniliselt objektiivi külge kinnitatava ajamiga ning mooduli küljes olevat ratast keerates saab filmija siis teravustasapinda muuta.

Ronin-M raami ja käepideme saab lahti ühendada. See annab võimaluse kasutada raami näiteks statiivil. Nutiseadme ja Ronin rakenduse abil saab siis programmeerida gimbali vastavalt vajadusele liikuma – kas siis video filmimise jaoks, panoraamfotode pildistamiseks või time-lapse videote tegemiseks. Vastavad režiimid on rakenduses olemas.

DJI tõi oma esimese Ronin-nimelise videokaamerastabilisaatori turule 2014. aasta suvel. See oli professionaalseks videoproduktsiooniks mõeldud kahe käega opereeritav seade, mille profid nii maa peal kui ka droonide küljes filmimiseks avasüli omaks võtsid. Edukale esimesele versioonile järgnes 2015. aastal Ronin M – see oli samuti kahe käega opereeritav stabilisaator, kuid lihtsam, soodsam ja mõeldud väiksematele videokaameratele ja peegelkaameratele. Pärast seda on Ronin seeriat mitu korda täiustatud – mudelitega nagu Ronin MX ja Ronin 2.

Täna esitletav stabilisaator saab olema DJI Ronin-seeria kõige soodsam mudel. Selle loomisel on DJI-l olnud võimalus kasutada ära kogu seni kogunenud oskusteave ja võib juba kindlalt ette ennustada, et see seade saab foto-ja videohuviliste seas ülipopulaarseks.

DJI näitab Ronin-S stabilisaatori prototüüpversiooni 9ndal jaanuaril Las Vegases algaval CES elektroonikamessil. Valmis toote lubab ettevõte aga kaubandusvõrku paisata juba 2018. aasta teises kvartalis. Seadme hinda ei ole DJI selle artikli kirjutamise ajaks veel avalikustanud.

Allikas: DJI

The post DJI esitleb Ronin-S käsistabilisaatorit peegel- ja hübriidkaameratele appeared first on Photopointi ajaveeb.