Dpreview sai eelmise nädala lõpul üles oma kiirülevaate Canoni kõige-kõigemast kompaktkaamerast G12. Kiire on see seetõttu, et põhineb oma eelkäija G11 „aeglasel“ ülevaatel, tuues välja vaid aspektid, mis uuel mudelil vanemaga võrreldes erinevad on. Ega neid erinevust teab mis palju ei olegi. Olulisematena võib nimetada eesmise valikuketta, 720P HD videorežiimi ning Hybrid IS värinastabilisaatori.
Tõele au andes pole sellele G-seeriale rohkem vajagi, et kõigist teistest kompaktidest parem olla. Ei olnud ka Dpreview oma ülevaate kokkuvõttes kiitusega kitsi, nimetades G12 väga meeldivaks, kiireks ja hästi disainitud kaameraks ning riputades talle objektiivi ümber oma uhke kuldse auraha. Siiski peab Canon Dpreview sõnul tulevikus aina enam pingutama (seda just videorežiimi arendamisel), kuna nišš, mis kunagi oli vaid G12-taoliste kompaktide päralt on nüüd täidetud kõiksugust sorti hübriidkaameratega.
Kuni jaanuari lõpuni saab Photopointist G12 kaameraga kingituseks Canoni välklambi Speedlite 270EX (väärtus: 149,00 € (2331 EEK)). Vaata lähemalt kingikarbi sisemust.
Dpreview ülevaade Canon G12 kompaktkaamerast
Selle kuu soovitused jõuavad Teieni paraku hilinemisega … vabandan selle viivituse pärast.
Viimaste nädalate ilm on olnud üsna tujukas ja muutlik – paukuv pakane ja järgmisel päeval juba suur sula. Talvekuudel domineerivad siiski külmakraadid ning järgnevatel nädalatel on taas oodata varbaid näpistavat külma. Sellel kuul soovitan loodusest otsida järgmist:
Poolveelised
Juba mitu kuud võimutsenud külmakraadid on kaanetanud enamus veekogusid. Vahepeal väisanud sula tõi küll juurde vaba vett, kuid külmakraadid on taas võtmas võimust.
See on aeg, kus ma hakkan liikuma tihedamini mööda veekogusid. Vaba vesi tähendab poolveelistele toidulauda ning see koondab neid selle lähedusse. Jälgede muster lumel ja jääl on positiivne märk, mis lähemal uurimisel jutustab kui avatud raamat. Kui on jälgi, siis järelikult käiakse. Paraku ei tähenda mitte iga vaba veelaik kohe soodsat paika toitumiseks. Neid tiheda liiklusega kohti tuleb ikka omajagu otsida. Otsida tuleks ojade, kraavide ja jõgede äärest ning vaadata ka kohtadesse, kus nimetatud näiteks järve suubuvad. Sealt võib leida vaba vett ning sellistes kohtades on jälgede rohkus sageli üsna suur.
Poolveelise eluviisiga loomad on näiteks saarmas, mink ehk naarits, kobras ja ondatra ehk piisamrott.
Poolveelise eluviisiga väikekiskja – ameerika naarits ehk mink
Sobiv koht leitud, tuleks seda külastada võimalikult sageli. Enamus neid loomakesi on öise eluviisiga, mis tähendab, et jälgi võib olla küll ohtralt, kuid peategelased end näole ei anna.
Minul on talviti selliseid kohti mitmeid, kus ma siis aeg-ajalt passimas käin, lootuses, et tühi kõht ajab mõne neljajalgse sinna tegutsema ka valgemal ajal. Mida rohkem käia, seda suurem on võimalus ka neid kohata.
Ühel päeval aga ongi oodatud loomake kohal. Läheneda tuleks teisele alles siis, kui viimane on vee all saaki püüdmas või mõne muu tegevusega hõivatud. Suures ärevuses ei maksa ära unustada madalat võttenurka, kui koht seda võimaldab ja soosib. Lebades ise kalda veerel, võib loota ka sellele, et loom teid millalgi märkab ja lähemalt uudistama tuleb. Naaritsa puhul olen mina näiteks huvi äratamiseks kasutanud nippi, kus tõstan vaikselt lamades oma jalgu. See on aga natukene riskantne ettevõtmine, kui looma käitumist ja tema edastatavaid signaale hästi ei tunne – nii võib viimase hoopiski ära hirmutada. Seega võib lootma jääda ka lihtsalt juhusele, et jälgitav teile millalgi ise lähemale satub.
Saarmas on vetesügavustest välja toonud konna
Konnad, kalad, vähid ja limused kuuluvad saarma talvisele toidulauale
Ameerika naarits on armas loomake, kuid armutu kiskja
Kellele need jäljed kuuluvad?
Erinevate jälgedega tutvumiseks on hea abimees Jäljeaabits, mille leiab Keskkonnaministeeriumi väljaannete hulgast.
Saarma jäljerada, mis viis vaba veeni
Lumi ja detailid
Ohtralt taevast alla sadanud lume ning väljadel vilistava tuule koostöös on sündinud mitmeid pilkupüüdvaid nikerdusi, taieseid ja muud põnevat. See kõik on väärt märkamist ning jäädvustamist. Keskendudes detailidele, muutub mastaap sageli hoomamatuks. Kasutades selle jäädvustamiseks veel madalat, horisondil rippuvat talvepäikest, võib nähtule lisada ekstra vunki – valgus ja vari, külm ja soe. Proovige järgi ning mõõtke säri kõige heledamalt objektilt.
Minu siinsed pildid sündisid mere ääres, kus tuul oli tuisujoonise eriti terava noaga valmis lõiganud. Tuisutaadi kätetööd ja põnevaid vorme võib leida aga ka kohtadest, kuhu muidu vaadata ei oska – näiteks manteede äärsete kraavidele pervedelt.
Mastaapi omamata võib lasta fantaasial rännata
Valgus ja vari, värv ja vorm, külm ja soe
Hoidkem silmad lahti ning kaamera käepärast! 
Kuidas sina oma digikaamerast pildid kätte saad? Mina näiteks ei ühenda kunagi oma aparaati USB-kaabli kaudu arvutiga vaid kasutan mälukaardilugejat. See viis kiirem ja tõhusam ning ei sõltu kaamera aku laetuse tasemest. Kes kord proovinud on, see teab ise ka.
Kel aga veel kaameratki pole, sellele on häid uudiseid Pentaxil. Nimelt saab iga Pentax digikaamera ostnu tasuta kauba peale Pentaxi kompaktse ja mõnusa SD/SDHC mälukaardilugeja (väärtus: 14,99€). Ja seda kuni veebruarikuu lõpuni. Ikka selleks, et uuest kaamerast pilte mugavam kätte saada oleks.
Loodusfotokoolitusi tavatsetakse pidada ikka soojal ajal. Talvist külma trotsides pildistatud lumised fotod on aga suvistest vägagi erinevad. Nende pildistamisel tuleb tähelepanu pöörata nüanssidele, mida suvise roheluse keskel vaja pole. Jaanuari lõpus Põlvamaa maalilise kuppelmaastiku süles toimuval fotokoolitusel räägib Sven Zaćek nii neist talvistest nüanssidest kui ka maastikupildistamise üldistest seaduspärasustest.
Kahepäevane koolitus toimub 29-30 veebruaril Mooste Viinavabriku hubastes ruumides Põlvamaal (umbes 40 km Tartust). Laupäeval räägib Sven looduse pildistamise teoreetilistest aspektidest: õige säritus, kompositsioon, valgus jne. Pühapäeva hommikul, päikesetõusu ajal minnakse vastomandatud teadmisi üheskoos praktiliselt järgi proovima. Tehtud fotosid saab sealsamas välja printida. Koolituspaketi hinnaks on 201,32 EUR. Hinna sees on nii toitlustus, saun kui ka majutus hubastes kahekohalistes numbritubades.
Vaata lähemalt veebilehelt www.fototurism.ee
Äratuskell heliseb kell 6.00. Võileivad ja termosega sooja teed fotokoti välimisse sahtlisse ja ongi minek. Kuhu? Seekord talve nautima meie suurimate röövlindude merikotkaste seltsis. Tõsi, selleks ei pea ennast külmal talvehommikul seadma männi latva istuma, lootuses möödalendavat tiivulist märgata. Selleks põnevaks ja toredaks ettevõtmiseks on loodusevaatlejal mõnus võimalus istuda küünlavalgel hubases varjendis, mis on lindude vaatluseks spetsiaalselt ehitatud ja kohandatud.
Esimest korda õnnestus mul kotkastega lähemalt tõtt vahtida 2005 veebruarikuus Kuusnõmmel Saaremaal. Paar kuud varem toimus Läänemaal Nõval naftatankeri avarii, mistõttu merikotkastele veeti riigi poolt söödaks kala, et meelitada nad õliste lindude juurest eemale. Nii sättisingi oma varjetelgi üles sellise koha lähedale. 17-kraadise külmaga telgis kükitada polnud just kuigi mugav, kuid lootus kotkaid näha andis sooja. Korraga oli kalahunniku kallal 5 kotkast. Pildistatud rõngaste info järgi selgus, et üks kotkas on pärit Ahvenamaalt – kevadel kotkad rändavad.
Kuna kotkas on inimpelglik lind, siis selliste looduse mängude vaatlemine ongi võimalik tänu sellele, et vaatleja ise jääb peitu. Näha kotkast läbi kaamera otsa vaatamas on kogemus, mis jääb eluks ajaks meelde ja kasvatab hindamist meie loodusväärtuste vastu.
Nalja saab ka
Merikotkas on küll võimas lind, kuid maandudes sööda peale, jääb ta hoopis vareste narrida. Sel ajal kui kotkas nosib toitu, milleks võivad talveperioodil olla ka metsloomade raiped, hiilib vares talle selja taha ning proovib sabasulgedest sikutada. Õhus kiire, kuid maas aeglane, ei jõua kotkas ennast enne pöörata, kui vares juba eemale on hüpanud. Ja nii see narrimine käib. Olen näinud ka seda, kuidas kotkas raipe juurde hiilivale rebasele lennult planeerides säru teeb. Rebast ta küll murda ei suuda, aga viimane on siiski tema suhtes aupaklik ning hoiab sobivasse kaugusse.
Võimas lind
Merikotkas, Eesti suurim röövlind, ongi üks meie loodusväärtusi. Tema tiibade siruulatus võib küündida tavaliselt 2 meetrini ja rohkemgi. Kuidas seda võimast lindu looduses ära tunda? Merikotkas on põhiliselt pruun, tumedama keha alaosaga ning veidi heleda pea ja kaelaga. Noore linnu tunneb ära tumeda noka järgi, vanalinnu võimas nokk on üleni kollane ning sellega ta võib anda saakloomale tõsise obaduse. Jalad on samuti kollased ning küünised on tõelised tangid, mis lukustuvad saagi sisse.
Kui veekogud on lahti, püüab merikotkas lennult suuremaid veepinnal ujuvaid kalu ja veelinde, krapsates ainsa hetkega oma võimsad küünised saagi turja. Täiskasvanud merikotka kõige lihtsam tunnus on valge saba. Oma toitumisharjumuste tõttu eelistab ta veekogulähedasi elupaiku, enamasti kuuse-segametsi ja männikuid. Pesa „punub“ ta jämedamatest okstest tavaliselt männi otsa. Pesapaigad on põlised ja pesas on munad harilikult märtsikuus. Juuli alguses lennuvõimestuvad tavaliselt 1-2 poega, harvem 3.
Merikotka pildistamiseks olen aastate jooksul kasutanud järgmisi objektiive: Sigma 100-300 f4, Canon 100-400 IS, Canon 500 f 4 IS ning 1,4x konverterit. Suumobjektiiv annab paindlikkust kadreerimisel. Kuigi telgist, mis on aegsasti üles seatud, saab merikotkast pildistada küll, on talvekülmadega siiski mugavam istuda selleks kohandatud varjendis. Kuuldavasti on Eestimaa loodushuvilised külastanud kotkapildistamisvarjendeid Norras, Soomes, kuid viimasel ajal ka Saaremaal. Saaremaal pakub võimalust Saaremaa Loodusretked OÜ, kus on ka soojendatav varjend.
Kui on aega ja võimalusi, võib ka ise üles seada lihtsama varjetelgi ja mitte ainult kotkaste, vaid ka muude lindude jaoks – kõik loodusenautlejad ei ela ju kotkaste valduste lähedal. Seda peaks aga tegema aegsasti novembrikuu lõpus, et linnud jõuaksid kohaga harjuda. Telgi pildistamisavasse on tark torgata objektiivi mulaaž, et lindudel poleks ehmatust, kui objektiiv järsku telgi seinast uue asjana välja ilmub.
Niimoodi loodust vaadeldes-pildistades möödub pime talv rõõmsamalt, mälestused jäävad aga ilmselt kogu eluks.