Väikese kerega (ilma integreeritud tallata) digitaalsed täiskaadriga peegelkaamerad võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Canonil on kaks, Sonyl kah kaks ja Nikonil üks. Ega Nikon ei saa asja niimoodi jätta, ja tootearendus käib ju kogu aeg edasi. Paraku on nii, et just need kõige salajasemad dokumendid on need, mis unustatakse koopiamasina peale. Ja sealt on NikonRumors.com esimesed pildid väidetavast Nikon D800’st.
Lekkinud tehnoandmeid vaadates on käsile võetud just need asjad, mille üle kasutajad Nikon D700 juures kõige rohkem nurisenud on:
- Piksleid on väidetavalt lausa kolm korda rohkem. Kui sellega kaasneb kasvõi kahekordne reaalse lahutusvõime kasv (eraldatavaid jooni pildi kõrguse kohta), siis on see üsna muljetavaldav. Pakutakse, et lahutusvõime parandamiseks võib olla võimalik osta D800′t ilma anti alias filtrita – mis võib põhjustada moiré efekti. Eks näis mis sellest tegelikult saab.
- Pildiotsija katvus on 100% (d700 pildiotsija nüsis kaadri servadest 5% maha).
- Video, iseenesest mõistetavalt, on kah nüüd olemas. 1080p, sagedusega 30, 25 või 24 kaadrit sekundis ning 720p saab teha ka 60 kaadrit sekundis.
- Kaks kaardipesa: üks CF ja teine SD kaardi jaoks.
Ekraan puhutakse pisut suuremaks (tõenäoliselt jääb lahutusvõime samaks), lisatakse USB 3.0 ühendus ja Expeed3 protsessor. Video kvaliteet on väidetavalt parem kui Nikon D3s‘il. BaasISO nihkub 200 pealt 100′le. Miinuspoolele võib lugeda sisseehitatud GPSi puudumise ja fakti, et muidu laitmatu 51 punktiline autofookussüsteem katab endiselt ainult kaadri keskosa – sama süsteem katab poolkaadri kaameratel pea terve kaadri. Nikoni uut pressiteadet ootavad selliste kuulujuttude valgusesigatahes paljud pikisilmi.
Allikas: NikonRumors.com
Kui sulle meeldib kaugeid objekte lähemale suumida ja laiu maastikuvaateid pildistada, kuid objektiivide peale palju raha raisata ei soovi, siis võiksid proovida Tamroni 18-270 mm VC PZD objektiivi. Tegelikult on Hans-Toomas sinu eest pool tööd juba ära teinud, seda objektiivi proovinud ning sellega ka pildistanud. Hans-Toomase fotoblogis saadki nüüd vaadata Tamroni 18-270 mm supersuumobjektiiviga pildistatud näidisfotosid ja lugeda asjalikku ülevaadet. Olgu siin all veel kokkuvõtvalt ära toodud objektiivi plussid ja miinused ning käputäis näidispilte:
Tamron 18-270 mm VC PZD objektiivi plussid:
- 15x suum
- Väga hea pildistabilisaator
- Kompaktsus, väike kaal
- 62mm filtrikeerme tõttu on filtrid odavamad
- Suumilukk
Tamron 18-270 mm VC PZD objektiivi miinused:
- Mikrodetailideta joonis
- Kohati aeglane teravustamine (eriti kehvades valgusoludes)
- Kui AF on sisse lülitatud, ei ole võimalik teravustamisrõngast käsitsi keerata
- Vinjett, geomeetrilised moonutused
Tamron 18-270 mm VC PZD objektiivi näidispildid (vaata rohkem Hans-Toomase blogist):
Vaata veel näidispilte ja loe Hans-Toomase arvamust Tamron 18-270 mm VC PZD objektiivi kohta Hans-Toomase fotoblogist.
Olla õigel ajal õiges kohas on iga fotograafi jaoks vajalik oskus. Vastasel korral jäävad pildid tegemata. Loodusfotograaf aga peab oskama veel ühte asja – hoiduda valel ajal vales kohas viibimast. On palju selliseid (kaitse)alasid, kus on inimese viibimisele seatud kas ajalised või ruumilised piirangud. Ja keegi meist ei taha hoolimatu käitumisega loodusele halba teha.
Kuidas saavutada korraga kahte asja: jõuda õigeks ajaks õigesse kohta ja vältida enda sattumist valel ajal valesse kohta? On oluline oma käigud aegsasti ette valmistada.
Maa-ameti geoportaal
Alustuseks sobib internetis kõigile kättesaadav Maa-ameti geoportaal ja selles omakorda looduskaitse ja Natura 2000 rakendus. Ekraanil nähtavat aerofotot või kaarti saame suurendada äärmiselt detailseks. Saame vaadata lausa üksiku puu kasvukohta. Näeme ka seda, missugune loodus on selle puu ümber ja missugune maastik ootab meid teekonnal tema juurde. Informatsioon on kvaliteetne ja detailne. Lisaks aerofotole saame aga kasu ka paljudest andmekihtidest.
Kõike me teame Harilaiu tuletorni ja Eesti kõige kiiremini muutuvat rannikut. Aga Harilaiul on ka palju muud vatamisväärset. Canon EOS 5D Mark II, EF 17-40mm f/4L USM, f/13, 1/100s, ISO 400.
Huvitavad kohad
Vaikimisi näeme mitmel pool siniseid kolmnurgakesi, mille juurde on kirjutatud mõne liigi nimi eesti ja ladina keeles. Need tähistavad kolmanda kaitsekategooria liikide leiukohti. Kui seda liiki on leitud suuremalt alalt, siis on kolmnurga asemel ala piiritletud samas toonis joonega. Võib tekkida küsimus, et miks ainult kolmanda kaitsekategooria leiukohad kaardil on. Aga sellepärast, et 1. ja 2. kaitsekategooria liikide leiukohti ei tohi avalikustada. Samuti leiame punaste kolmnurkadega tähistatult looduskaitse üksikobjektid ja muudki põnevat. Mida üks või teine joon täpsemalt tähistab, seda näeme legendist.
Kui oleme leidnud meid huvitava objekti või ka koha, siis saame virtuaalse rõhknaela abil vastava koha ja/või sinna viiva teekonnapunkti(d) tähistada. Nii saame teada täpsed koordinaadid, mida on lihtne oma GPS-i sisestada ja piltide tegemiseks õigesse kohta matkata.
Maa-ameti geoportaali ekraanipildilt näeme, et Laialepa lahe taga on tähistatud sinise joonega piirkond, kus võib leida kasvamas käppasid nimega suur käopõll. Märgime piirkonna virtuaalse rõhknaelaga ja saame teada kasvukoha koordinaadid. Leitud koordinaate on lihtne GPS-i sisestada ja kohale kõndimisel kasutada.
Kas tohib minna?
Enne fotokotiga (auto)matkale asumist tuleb teha kindlaks, kas meid huvitavasse kohta minekuks on kehtestatud mingid piirangud? Selleks tuleb aktiveerida kaardikiht „Vööndid“. Kui meie poolt nähtav kaardipilt jääb muutumatuks, siis pole probleemi – sinna võime vabalt minna, jälgides muidugi igaüheõigusest tulenevaid kohustusi.
Kui aga kaardi peale ilmus mingit värvi uus kiht, siis tuleb edasi uurida. Vaatame legendi järgi, mis tüüpi on meid huvitava piirkonna ala (reservaat, sihtkaitsevöönd, hoiuala vms.) ja kuidas seda nimetatakse. Edasi valime menüüst infopäringu nupu ja klikime meid huvitavale alale. Seepeale kuvatakse paremal servas asuvas „Objekti info“ aknas ala nimi. Tavaliselt on selleks kogu kaitseala nimetus. Nüüd tuleb vajutada „Objekti nime“ all asuvale keskkonnaregistri lingile, kust avaneb meile juba uus aken, kust omakorda leiame lingi Riigi Teatajas avaldatud kaitsekorralduskavale. Muidugi võime kaitseala nimetust kasutades kaitsekorralduskava otse Riigi Teatajast üles otsida.
Nüüd oleme oma uuringus juba lõpusirgel. Kaitsekorralduskavast saame täpselt teada, missugused liikumispiirangud antud alal liikumiseks kehtivad. Ette rutates võib öelda, et reservaatide osas pole mõtet lugemisega ennast vaevata – need alad on jäetud looduse korraldada ja inimesed sinna minna ei tohi.
Aktiveerides Maa-ameti geoportaalis kihi „Vööndid“ näeme, et nii Harilaiu tuletorn kui ka meie poolt tähistatud suure käopõlle kasvukoht asuvad Vilsandi rahvuspargi Kiipsaare sihtkaitsevööndis. Sinna jõudmiseks tuleb läbida Harilaiu sihtkaitsevöönd ja Kõruse piiranguvöönd.
Sihtkaitse- ja teiste vööndite ja alade osas võivad aga kehtida teatud ajalised ja ruumilised piirangud. Näiteks tohib minna vaid teatud ajal ja/või liikuda vaid kindlatel teedel. Aga on ka teistsuguseid võimalusi. Jääb loota, et tulevikus saame andmed otse Maa-ameti geoportaalist, see lihtsustaks otsimist.
Infopäring annab mõnele sihtkaitsevöönditest klikkimisel tulemuseks Objekti info aknasse lingi Keskkonnaregistrisse. Keskkonnaregistrist leiame juba lingi Riigi Teatajasse, kus kirjas meid huvitavad piirangud.
Riigi Teatajas avaldatud valitsuse määrusest „Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja ning välispiiri kirjelduse kinnitamine“ loeme, et „8. Inimestel on lubatud viibida, korjata marju ja seeni kogu rahvuspargis, välja arvatud loodusreservaadis…“. Küll tasub kõrva taha panna ka järgmised kaitse-eeskirjas olevad piirangud: „10. Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud ainult rahvuspargi valitseja poolt selleks ettevalmistatud ja tähistatud paikades, välja arvatud õuemaal. Telkimine ja lõkke tegemine õuemaal on lubatud omaniku loal. … 11. Jalgratastega liiklemine väljaspool teid ja radu ning mootorsõidukitega liiklemine ja nende parkimine väljaspool selleks ettenähtud teid ja parklaid on keelatud, välja arvatud teaduslikel välitöödel, järelevalve- ja päästetöödel ning käesoleva kaitse-eeskirjaga lubatud metsa- ja põllumajandustöödel.“ Loetu tähendab, et me võime jätta auto ettevalmistatud parklasse ja jalutada fotokotiga läbi Harilaiu sihtkaitsevööndi nii Kiirpsaare majaka juurde kui ka rohelise käokeele kasvukohta.
Kui pole võimalik internetis vastavat informatsiooni uurida, siis tuleb läbi astuda Keskkonnaameti antud piirkonnas tegutsevast kontorist või RMK teabepunktist ja küsida, kas meid huvitavasse kohta minekuks on mingeid piiranguid või mitte.
Selliselt toimides avastame kerge vaevaga uusi ja põnevaid pildistamiskohti. Ühtlasi hoidume loodusele liiga tegemisest ning ei lähe pahuksisse looduskaitsjatega. Muidugi pole ka paha uurida lisaks maa-ameti ja Riigi Teataja materjalidele ka muid allikaid, kust leiame rohkelt lisainformatsiooni vastava piirkonna looduse ja ka pildistamisvõimaluste kohta.
Aga ega põnevate piltide tegemiseks ei peagi alati kusagile kaitsealale tormama. Väga palju põnevat leidub ka pealtnäha tavalises metsas või niidul.
Põnevate piltide tegemiseks pole vaja tormata tingimata kaitsealade südamesse. Toredaid pilte saame teha igal poole, kus leidub looduslikke kooslusi. Harkkärsaka pilt on tehtud Tudu alevi lähedal kuivenduskraavi kaldal kasvaval niidul. Canon EOS 5D Mark II, EF 180mm f/3,5L Macro USM + EF1,4x II, f/13, 1/500s, ISO 1600.
Harkkärsaka pildistamise kohas pole mingeid looduskaitselisi piiranguid ja piisab igaüheõigusega ning üldiselt loodusega arvestamisest.
Tähelepanu geosiltidega!
Oma teekonnal võime kohata erinevaid kaitsealuseid liike, kellest loomulikult teeme pilte. Kui oleme oma pildid geosildistanud siis teadkem, et kaitsealuste liikide piltide avalikustamisel (näiteks veebi üles panemisel) on oma piirangud – 1. ja 2. kaitsekategooria liikide täpsete leiukohtade avalikustamine on keelatud. Sellistelt piltidelt tuleb koordinaadid pildi küljest ära võtta – me ei tohi ja üldiselt ei ole ka mõistlik vastavaid leiukohti avalikustada. Küll aga öeldakse meile aitäh, kui saadame harulduse pildi koos koordinaatidega otse loodusteadlastele ja/või looduskaitsjatele. Nii saavad haruldaste liikide levikuandmeid omakorda täpsemaks.
Liblikaröövik kauni kuldkinga lehel. Selle pildi küljest korjasin enne Photopointi blogisse saatmist ära exif informatsiooni koos pildi juures olevate geograafiliste koordinaatidega. Kaunis kuldking on 2. kaitsekategooria liik, kelle täpset leiukohta ei tohi avalikustada. Küll võin öelda, et pilt on tehtud Viidumäe looduskaitsealal. Canon EOS 5D Mark II, EF 180mm f/3,5L Macro USM, f/16, 1/6s, ISO 800.
Juba enam kui kuu aega tagasi lõi viimase 50 aasta rängim üleujutus Tais rivist välja kõik piirkonnas olevad tehased – sealhulgas Nikoni, Canoni ja Sony olulised tootmisüksused. Eile andis Sony USA teada, et on sensorite tootmise üleujutatud Ayuthaya tehasest üle viinud lõuna pool asuvasse Chonburi tehasesse ning vahepeal peatunud SLT ja NEX seeria kaamerate tootmine jätkub.
A65, A77 ja NEX-5n kaamerad jõudsid kitsikuste kiuste hiljuti ka Photopointi. Palavalt oodatud NEX-7 on aga kogu maailmas veel turule jõudmata. Veel ei osanud Sony öelda, millal kaamerate normaalne tarnevoog taastub. Üleujutuste põhjustatud kahju hindab elektroonikagigant aga 25 miljardile jeenile (240,9 miljonit eurot).
Hea mitu nädalat tagasi otsis Tamron Eesti Maarjamaa fotoblogijaid, kes oleksid nõus testima Tamroni objektiive. Nüüd on esimesed viljad valminuks saanud ning on rõõm need ka sinuni tuua, hea Photopiointi ajaveebi lugeja. Penelope Russak`i fotoblogi paelus Tamroni komisjoni just oma blogilikkuse ning muidugi mõista huvitavate piltide poolest. Enamik eesti fotoblogisid sisaldavad loodusfotosid. Penelope fotoblogis on aga esikonal portree- ja glamuurifotod. Ning seda vägagi heal tasemel.
Portree ja glamuurifoto jaoks sobivad eelkõige ikkagi valgusjõulised fiksobjektiivid. Penelope näitas aga läbi oma fotode, et ka Tamroni 70-300 mm f/4,0 – 5,6 VC on sellist laadi fotosessioonide jaoks sobilik. Oma muljetes kiitis Penelope Tamroni värinastabilisaatorit, mis oma tööd hästi tegi ning tänu millele 300 mm fookuskaugusega pildistatud fotod teravad tulid. Lisaks meeldisid Penelopele veel selle objektiivi kirkad värvid ja hea kontrastsus. Suurimaks miinuseks oli objektiivi autofookuse aeglane toimimine hämaras pildistades ning väike maksimaalne ava.
Vaata pilte:
